T, 4.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Maapõu loovutas haruldusi

Kuido Saarpuu
, reporter
Maapõu loovutas haruldusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Kevadel leiti otsimismagnetiga Pärnu jõest hellebard, nüüd andis maapõu otsijatele välja suurtükikuuli, mõõgatupe otsa ja randaalimisega välja tulnud üliharuldase, aastatuhandeid vana õõs- ehk putkkirve.

Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Karen Klandorf meenutas, et esmalt jõudis temani neli musketi- ja üks suurtükikuul. «Kuulid tõi mulle üks Paide detektorist, kes oli need leidnud äärelinnast, Olerexi bensiinijaama tagusest metsatukast,» täpsustas ta. «Leiuhetkel oli otsimiskoht hästi märg, kuid et signaale tuli sealt teisigi, arvas otsija, et ta läheb sinna tagasi.»

Üheks põnevaimaks leiuks peab Klandorf petankikuulisuurust, kuid palju-palju raskemat suurtükikuuli. Vaatamata aastasadu maapõues vedelemisele on kuuli nuusutades tuntav tugev püssirohu-, õigem oleks öelda väävlilõhn.

Kuulide leidja Kalle Grünthali pakkumise järgi on selle kuuli omal ajal, arvatavasti 16. sajandi Liivi sõja ajal välja tulistanud  Paide linnuse kaitsjad. Oli ju kuuli pind tahmane ning see asus linnusest umbes 400 meetrit eemal.

Grünthali teada lasid tolle aja suurtükid 700 kuni 1000 meetri peale suhteliselt täpselt. «Paidest ja selle ümbrusest on ju sõdu üle käinud palju ning selge on see, et linnuse ümbruses võib olla palju ajaloolisi esemeid, mis on tähelepanuta maa sisse jäänud,» selgitas ta. «Minu leiud tulid välja ühel päeval. Suurtükikuul oli 30-40 sentimeetri sügavusel, musketikuulid olid rohkem pinna peal.»

Kui pisemaid kuule Grünthal väga haruldaseks ei pidanud, siis malmist kahurikuul on päris omapärane. «Üldjuhul korjati tol ajal malm- ja kivikuulid pärast lahingut kokku. Standardmõõduga kahureid ju polnud, vastavalt kahurile valati ka kuulid,» teadis ta öelda. «Eks eksperdid anna hinnangu, kas suurtükikuul omab erilist arheoloogilist väärtust.»

Tasub märkimist, et Paide muinsuskaitsealal ja mälestistel ning nende kaitsevööndites otsinguvahendiga otsida pole lubatud. Kuulide leiuaala oli väljaspool kaitsevööndit.

Arheoloogilised leiud võivad juhatada avastamata muististeni

Peale kuulide on muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektori Karen Klandorfi maavalitsuse esimese korruse töökabinetti toodud Sargverest põllult välja tulnud pronksist mõõgatupe fragment ning Kareda vallast Atastelt leitud õõs- ehk putkkirves.

Karen Klandorf märkis, et Sargvere leiul on oma huvitav lugu. «Mõõgatupe fragmendi leidja avastas esmalt maapõuest mürsu ja kutsus välja demineerijad. Et viimastel kulus kohalejõudmiseks kolm tundi, hakkas tal igav ning ta vaatas põllupeal ringi ja leidis mõõgatupe,» lausus ta.

Mõõgatupe otsa leidja, üks kahest mehest, kes oli õõskirve leidmise juures, Riho Lallu tunnistas, et on ajaloohuviline mees, kes on  loovutanud muinsuskaitseametile oma leide ka varem, olgu see poolik araabia münt või Mäost praeguse bussiterminali alalt välja tulnud vana ripats. «Tavaliselt on õõskirved pronksist, aga see oli rauast,» ütles ta. «Randaal tõmbas õõskirve maa seest välja ja nii oli see juba talv otsa maa peal olnud. Metall hakkab ju kooruma ja roostetama, vaatasin, et midagi tuttavat, võtsin kirve igaks juhuks kaasa ja panin kodus vette likku.»

Arheoloog Ain Mäesalu hinnangul on seekordsetest Järvamaa leidudest kõige väärtuslikum kahtlemata rauast putkkirves, milliseid on Eesti alal valmistatud ja kasutatud 5. sajandist enne Kristust kuni 7. sajandini pärast Kristust. «Kuna sellel  eksemplaril on putke kõrval väike aas, siis  võiks ta pärineda eelkõige 5.–3. sajandist enne Kristust,» selgitas ta. «Mõõgatupe otsiku katke põhjal ei julge täpset tüüpi välja pakkuda, aga tõenäoliselt pärineb see 11.-12. sajandist.»

Malmist suurtükikuuli on Mäesalu ütlust mööda samuti  raske täpsemalt dateerida, aga see pole ilmselt varasem 16. sajandist. «Tinakuulid ei pruugi olla musketikuulid, sest musketid tulid Eestis kasutusele mitte enne 16. sajandi lõppu, aga mitmesuguseid püsse ja tinakuule kasutati siin juba 15. sajandil,» põhjendas ta. «Pealegi on kuulide läbimõõt suhteliselt tagasihoidlik ja neid võidi kasutada pigem näiteks  püstolitest laskmiseks. Samuti võidi selliseid väiksemaid tinakuule  kasutada 17. sajandi arkebuusidest (kergeratsaväe kara­biinilaadne relv) laskmiseks.»

Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert oli sama meelt, et leidudest kõige huvitavam ja teaduslikult väärtuslikem on tõesti aasaga putkkirves, mis pärineb arvatavasti eelrooma rauaajast. «Tegemist on esimese meil levinud rauast kirvetüübiga. Samasuguseid kirveid on leitud ka Põhja-Lätist, Lõuna-Soomest, Rootsist, Volga ja Oka jõe vaheliselt alalt. Esimesed rauast kirved sarnanevad kujult veel pronksiaegsete kirvestega. Kirves on valmistatud torrukeeratud raualehest. Aas oli kirvel varre kinnitamiseks,» selgitas ta.

Alates 2013. aastast, mil kultuurimälestiste riikliku registri juures peetakse kultuuriväärtusega leidude registrit, on Järvamaalt riigile üle antud 12 leidu või leiukogumit. Nende seas on nii muinasaja lõpu asulakohtadele kui ka kalmetele viitavaid leide, samuti leide keskajast ja varauusajast.

Muinsuskaitseameti arheo­loogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas tõstis ajaloolise aja leidudest esile Suurpalu külast eelmisel aastal leitud ühest mündist ja 31 arvestuspennist koosnevat aardeleidu.

2013. aastal anti muinsuskaitseametile üle Paide lähedalt leitud kividega täidetud ja tinaga kaetud suurtükikuul, mis arheoloog Ain Mäesalu hinnangul pärineb 15.-16. sajandist. Sellisest kuulist lendasid kivid laiali siis, kui see põrkas vastu kivimüüri või munakivisillutist.

Mäesalu oletas, et kuuli võisid valmistada laskemoona vähesuse tõttu Paide kaitsjad, kes üritasid sellega tabada kaugemal paiknevaid piirajaid või nende suurtükkide juures tegutsevaid mehi.

Karen Klanforf kiitis leidjaid igati. «Iga selline leid võib anda teavet meie mineviku kohta. Need on tõendusmaterjaid, infokillud olnust,» lausus ta. «Otsijad tegutsevad päris teadlikult. Putk- ehk õõskirves jõudis minuni näiteks säilitamise nimel veenõusse panduna.»

Klandorfi käest läksid Järvamaalt leitud esemed pealinna ekspertiisi. Seal jõuab kirves koos teiste leidudega konservaatorite hoole alla. Nele Kangert kinnitas, et kõik leiud saavad eraldi eksperdihinnangu, mille põhjal otsustatakse, millises riiklikus muuseumi- või teaduskogus on parim koht neid säilitada. «Samuti vaatavad arheoloogid kindlasti üle leiukohad, sest tihti võivad arheoloogilised leiud juhatada meid veel seni avastamata muististeni, see tähendab omaaegsete asulakohtade, matusepaikade või muude inimtegevusega seotud paikadeni,» lausus ta.

Muinsuskaitseameti otsingulubadega detektoriste on Järvamaal vaid mõni. Karen Klandorf  lootis, et neil õnnestub saada maakonnas kokku kriitiline mass huvilisi ja korraldada lubade taotlemisele eelnev koolitus.

Muinsuskaitseameti inimesed ootavad koolitustele kõiki, kes metalliotsijaga töötavad või hobikorras tegutsevad. «Kindlasti on koolitusest kasu ka neil, kes muul eesmärgil metalliotsijat kasutavad: kultuuriväärtusega leid võib ilmneda ka ilma seda sihipäraselt otsimata, ja siis oleks hea ta ära tunda ning teada, kuidas tuleb toimida,» selgitas Klandorf.

Teavet saab küsida Karen Klandorfilt telefonilt  5782 2656.

Mida teha leiuga

Kultuuriväärtusega leid on leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi. Asja leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele.

Leiust saab teatada muinsuskaitseameti kodulehel oleva vormi kaudu või siis helistada telefonil +372 640 3050 (töövälisel ajal ja puhkepäevadel ning riiklikel pühadel töötab automaatvastaja).

Kommentaar

Ründo Mülts

Järvamaa muuseumi teadusjuht

Järvamaa muuseumi missioon on koguda, uurida ja säilitada Järvamaa ja siinse inimese elukeskkonnaga seotud kultuuriväärtuslikke objekte ja sündmusi ning korraldada nende üldsusele vahendamist teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel, et väärtustada maakonna ajalugu ja selle kujunemist.

Muuseumikogu täiendatakse eesmärgipäraselt selle terviklikkuse põhimõttest lähtudes. Muuseumi kogumispiirkonnaks on Järvamaa praegustes administratiivpiirides, millega kaasnevad endisaegsed ajaloolised seosed lähipiirkondadega.

Arheoloogiliste leidude puhul arvatakse muuseumi kogusse selge päritoluga üksikleide ja leiukogusid. Muuseumisse toodud esemete puhul omab tähtsat rolli ka leidudega seotud lood. Näiteks on arheoloogiliste leidude puhul põnevad nende avastamislood.

Kui leidja soovib, et leid satuks tema kodumaakonna muuseumisse, saab ka seda korraldada. Nii käituti näiteks Öötla hõbeaarde puhul.

Tagasi üles