Maailmalõppu sobiv Ural sõidab kuhu iganes

Varu küllaldases koguses diislikütust, võta kaasa raske haamer, mõni suurem mutrivõti ja pisut traati. Ole valmis, et ta koliseb, müriseb ja raputab, aga viib oskaja mehe kohale peaaegu igasugusel maastikul. See on Oisu vabatahtlike päästjate Ural, mis on viidud vaat et viimase veerandsaja aasta parimasse seisu.

Oisu komando kauane eestvedaja Valdu Välimäe (pildil) selgitas, et Urali tagumise osa, kustutusosa, kus asub viis tonni vett mahutav paak, pump ja kraanid, ehitas ta esialgu Zil-131 veoautole. Aastanumber oli siis 1983 või 1984. «Ziliga oli see lugu, et rehvid oli kitsad ja sedavõrd suur veekogus oli šassii kohta liiga palju,» selgitas ta. «See masin kippus pehmes pinnases, näiteks turba peal kergesti sisse jääma.»

Toonase Estonia kolhoosi üks esimesi kustutusautosid oli GAZ 66. Selle veetav veekogus jäi paraku väikeseks. «Oli plaan, et soetame suurema veemahutavusega auto, aga ega see lihtne olnud. Tallinnast saime Zil-131 šassii, Tapalt sõjaväeosast tõime kunagiselt kütuseveokilt maha monteeritud püti ning aretasime selle koosluse Zilile peale,» meenutas ta. «1988. aastal tuli majandisse väätisekülvikuna seesama Ural. Masina pöörderaadius oli suur ja robustse mustriga rehvid lõhkusid heinamaa pinda. Agronoomid selle kasutamisest väga huvitatud ei olnud.»

Välimäel tekkis mõte külvik Uralilt maha tõsta ja veemahuti asemele panna. 1992. aastal tehti koos kamraadidega mõte teoks ja päästjate kasutusse sai võimas vene tehnika. «Kõik need aastad on Ural olnud Oisu komando lahingauto ning sellest masinast on, nii tulekustutamistel kui ka autode kraavist väljatõmbamisel, väga palju kasu olnud,» ütles ta.

Välimäe märkis, et masin on jõuline, lihtsa ja lollikindla tehnikaga. «Eks puudusi ole muidugi: sõidumugavust suurt ei ole, masin müriseb ja rappub (seistes vajuvad rehvid raskuse all kandiliseks) ja nagu vene autodel ikka, on käiguosa väga raske ja talviti, mil õlid on paksud, kulub palju energiat kere vedamiseks ära,» selgitas ta. «Kui sillad on soojad ja õlid vedelamad, siis pole enam viga. Samas on seda võrreldes tänapäevaste tuletõrjeautodega lihtne kasutada, tagaosas on vaid paar kraani.»

Ajapikku värv tuhmus, õhem kereplekk kippus läbi roostetama, uuendust ootas tulede süsteem. Selleks astus mängu Valdu Välimäe poeg Meelis ja nende vabatahtlike päästjate pere noorim liige Taavi-Silver Kaljula. Septembri keskpaigas võtsid nad masina käsile.

Aega kulus täpselt üks kuu ja üks päev. Päevaseid töötunde kulus vähem kui öiseid. Masina tagumine nurk sai roostes kohtade asemele uue pleki, kere eeltöö ja lõpuks peale värske värvi. Urali külge leidsid tee uued vilkurid ja töötuled, pumbaruumi valmistati riiulid-panipaigad.

Juba suvel värskendas masina pumbaosa Türi päästekomando mees Ilmar Tropp. Vabatahtlikke nokitsejaid oli teisigi, keevitamise ja tulede paigaldamise juures oli tegev näiteks Arvo Aavik.

«Päästeametil pole ühtegi nii head autot,» rõhutas ka Meelis Välimäe. «Maatingimustesse sobib see suurepäraselt. Elektroonikat siin praktiliselt ei ole, piisab, kui on kaasas suuremad mutrivõtmed, suur haamer ja veidi traati ning selle hooldusvarustusega läheb see masin igale poole.»

Urali eripäraks peab Välimäe sedagi, et masin tahab rahulikku ümberkäimist saada, rapsida ei tohi. «Ega see ole ka väga võimalik, sest kõik ümberlülitused käivad väga raskelt,» lisas ta.

Oisu päästekomando hingekirjas on 12 vabatahtlikku. Pädevust ja oskusi Uraliga tegutsemiseks ja sõitmiseks on neist enamikul.

Urali maastikusuutlikkust võivad mehed kiitma jäädagi. Oisu komando kaheses autoboksis on ka vanem Scania, kuid sellega nad maastikule hea meelega ei keera. «Ural on ideaalne masin, vahet pole, kas reageerida tuleb metsapõlengule või turbarabasse,» ütles Valdu Välimäe. «On olnud aegu, mil meil oli kasutada kaks Uralit, praegune ja teine, tehasevalmiduses, väiksema paagi, bensiinimootori ja kitsamate rehvidega masin. Ega me toona veevoolikuid märjaks teinudki. Kui oli tulekahju, siis sõitsime kohale ja panime veekahuritega mauh, ja tuli oli kustunud.»

Kinni on Ural väljasõitudel jäänud vaid ühe korra. Juhtus see aegu tagasi Taikse raudteeülesõidul peetud päästeameti õppusel. Esmalt jäi raudteetammile kinni 40 tonni kaaluv rongiteenindusmasin ja seejärel teda välja tõmbama asunud Ural.

Korra tuli väljakutsele sõites Uralilt alt ära esimene ratas, sest murdus käändtelg.

Ural kuulub Estonia OÜle, seda hoitakse osaühingu garaažiboksis ja selle kõige eest on vabatahtlikud päästjad väga tänulikud.

Türi kandis on tava, et piirkonna tuletõrjeautod peavad nägema head välja. Visuaalne pool on tähtis ja otse kui maailmalõpu rasketesse oludesse sobiv robustse tehnikaga Ural on selle parim näide.

0 hellitusnime on Uralil. Türi tuletõrjeühingusse kuuluvad Oisu, Imavere, Kabala ja Väätsa komando. Ühingu juhatuse liige Meelis Välimäe sõnas, et nad on kaalunud avaliku nimekonkursi väljakuulutamist.

1 samasugust päästeautoks kohandatud Uralit teavad Oisu komando vabatahtlikud päästjad Eesti peale nimetada. See asuvat Raplamaal.

3 päeva töötas praegune tuletõrje-Ural oma eelmises elus väetisekülvikuna. See masin pole alati kandnud punavalget kuube, esmalt oli kabiiniosa kollane, aga peale pandud pütt roheline.

70–75 km/h ei kriipsugi rohkem kogub Kamazi diiselmootoriga varustatud kuue rattaga monstrum spidomeetrile. Kaugemad sõidud on mehi Järvamaal viinud isegi Roosna-Alliku valda. Kabiini mahub kolm inimest.

ANDMED

Järvamaa vabatahtlike päästjate kasutuses olev tehnika

• Järva-Jaani: Bedford, Zil-131, Sisu SK 171.

• Kabala: Scania

• Oisu: Ural-5557, Scania L50S. Lisaks on Oisus maastur Isuzu, mida kasutatakse koostöös Elektrileviga

• Imavere: IFA

• Väätsa: Zil-130, Scania

• Sõrandu: Zil-130

Allikas: päästeameti vabatahtlike nõunik Kristi Hunt