Heli Suvi: presidendi nõunikuna töötasin 24/7

Heli Suvi seisab kuulsa helilooja Arvo Pärdi aias klaveri juures, taamal on maja, kus ta Paides elas. «Me mõlemad elasime Paides Väike-Aia tänavas ja kui Arvo Pärdiga kohtudes talle seda ütlesin, kutsus ta mind naabriplikaks. Seda oli tore kuulda,» meenutab ta. Foto: Kristo Kivisoo/ Järva Teataja

Ennast siiani järvakaks pidav Heli Suvi võttis tööd presidendi nõunikuna kui kolmandat ülikooliaega, kus ta oli tööl 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas, nii kõik kümme aastat. Öiste SMSide kõrval tuli ette ka vaidlusi presidendi abikaasadega.

Olite kümme aastat Eesti esimese mehe parem käsi.

Jah, olin Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese nõunik, kuid mitte ainuke. Nõunike ring oli suur. Võib öelda, et tal oli päris mitu paremat kätt. Kõigil oli oma valdkond, kus me talle toeks olime, kui ta nõu vajas.

Kui presidendil tekkis küsimus, siis oli meil talle parimal juhul juba vastus olemas või vähemalt teadsime oma valdkonnas, kellele helistada, kellelt infot saada.

Minu valdkond sisenõunikuna olid kõik omavalitsuste teemad, samuti suhtlemine riigiasutuste, riigikogu liikmete, ministeeriumide ja ministritega.

Kõik maakondlikud visiidid olid suuresti minu ette valmistada. Nii hoidsin kohalike ajalehtede kaudu silma peal huvitavatel kohtadel ja inimestel.

Kui palju õppisite presidenti tundma?

Ikka õppisin. Juba esimese ametiaja teises pooles teadsin, kuidas pean talle teatud teemadega lähenema. Mis on need punktid, mida rõhutada, kui ta kohe mõne ettepanekuga nõus ei ole.

Ma ei olnud enne 2006. aastat Kadriorgu tööle minekut president Ilvesega otseselt kokku puutunud. Kui nõunikuna tööle asusin, oli ta inimesena mulle tundmatu.

Selle kümne aasta jooksul meie koostöö sujus. Saime rääkida paljudel teemadel ja teineteise teadmisi täiendada. Enamasti tegi seda küll president. Pean kantseleis töötamist oma kolmandaks ülikooliajaks.

Nägite kõrvalt ka presidendi eraelulisi suhteid?

Ikka nägin. Mina sain presidendipaariga(dega) väga hästi läbi. Meie suhted olid tööalased.

Muidugi tuli ette huvitavaid seiku ja vaidlemist näiteks toiduteemadel, kui Evelin jagas toitumisnõuandeid mitte ainult presidendile, vaid ka meile.

Presidendi abikaasa rolliga said ühtemoodi hästi hakkama nii Evelin kui ka Ieva.

Kas presidendi nõunikuna pidite olema valmis ka öösel telefonile vastama?

Kuna president armastas teha tööd hilistundideni, siis aeg-ajalt sain ikka öötunnil mõne SMSi. Eks sõnumeid tuli rohkem, kui meie koostöö juba sujus ja tekkinud oli vastastikune usaldus.

Võiks öelda, et kõik see kümme aastat olin tööl 24/7 ja ka puhkusel olles oli ikka nina telefonis. Eks see oli oma viga. Andsin kohe alguses oma tegevusega teada, et olen inimene, kes vastab ka öösel kell pool kolm tulnud sõnumile. President teadis, et olen valmis teda aitama 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas.

Teinekord Viraksaares vanemate juures olles, kus polnud head levi, tuli olulisimateks vestlusteks autoga kilomeetri kaugusele Prääma mäe otsa levisse sõita. Oli ka õhtuid, kus sõit tuli ette võtta lausa mitu korda.

Samas kui ta helistas ja ma ütlesin, et olen puhkusel ja Eestist ära, siis ta aktsepteeris minu vaba aega.

Kuidas president oli teil telefoni märgitud?

Kaks suurt tähte: VP, Vabariigi President. Nüüd on telefonis kontakt THI. Kutsusin teda kõik need kümme aastat härra presidendiks, nii avalikel üritustel kui ka neljasilmavestluste ajal.

Aga tema teid?

Heli, Suvi, Paide linnapea, kuule Paide, põhiliselt ikka Heli. Ta hindas väga oma meeskonna liikmeid. Loomulikult me sinatasime teda omas ringis, kuid see sinagi oli öeldud suure tähega. Tegemist oli ikkagi Eesti Vabariigi Presidendiga, institutsiooniga.

Mäletan hetke, kui noor riigikogu liige tuli presidendi juurde ja ütles talle Toomas, siis ma hetkeks kangestusin.

Kuid nõuniku aeg sai otsa.

Ta sai otsa kaks korda, algul läksin tööle esimeseks ametiajaks ja teise ametiaja alguses pikka aega ootasin, et mis nüüd siis minust saab.

Teise ametiaja alguses vesteldes sõlmisime kokkuleppe, et jään terveks tema ametiajaks ega otsi uusi väljakutseid. Seda kohustust ma ka täitsin.

Mis tunne oli nõuniku töö lõppedes?

Kuigi oli ju täpselt teada, millal see lõpp tuleb, oli see ikkagi nagu kiirrongilt maha hüppamine.

Viimane tööpäev 10. oktoobril oli veel väga tihe, täis kohtumisi ja üritusi. Teisipäeval, 11. oktoobril 2016 äratuskell hommikul enam ei helisenud. Polnud vaja varahommikul kuhugi minna. Ees ootas vaid kohtumine töötukassas.

Ka nõunikuna ei pidanud ma olema kella 8st 17ni laua taga, kiirrongi pealt mahamineku tunde tekitas just järsk infoväljast lahkumine.

Ühel hetkel ei tulnud enam meile, ei pidanud vaatama enam uudiseid, kella 10ks ei pidanud olema lehed läbi sirvitud. Online`is elamine on küljes siiani, alustan päeva telefonist uudiste lugemisega ja sellega ka päeva lõpetan. Loen ka maakonnauudiseid. Sellest rutiinist pole siiani täielikult välja tulnud.

Teisel kodus oldud kuul hakkasin tundma, et nüüd puhkan, sest kogu selle kümne aasta jooksul sain puhata järjest kõige rohkem kaks nädalat. Ükskõik, mis tegin, ikka viskasin paari tunni tagant telefonile pilgu peale. President töötas ju kogu aeg.

Kui palju pidite muutma garderoobi?

Nõunikuna ma teksastes tööle minna ei saanud. Samuti oli mul kabinetis alati pintsak ja sobivad kingad. Kunagi ju ei teadnud, mida päev võis tuua. Vahepeal oli mul tugitooli taga vähemalt kümme paari kingi.

Välimus pidi alati olema korras: hoolitsetud käed ja juuksed. Aitäh siinkohal minu juuksurile Virgele, kelle juures olen Paides käinud rohkem kui 20 aastat!

Kuid siiski saan enamikku rõivaid kanda ka nüüd, garderoobis on vaid mõni pikk kleit, mis ootab taas kandmist.

Kui kerge oli leida pärast presidendi nõuniku ametit tööd?

Võtsin töö leidmiseks teadlikult aja maha. Tahtsin mõelda, mida tahan teha, ja siis uurida, kas selles valdkonnas ka midagi pakutakse. Valdkondadest jäid sõelale kommunikatsioon ja haridus.

Konkursse, kus osalesin, oli mitu. Sain vastuseid, kus öeldi, et neil pole mulle vastava tasemega tööd pakkuda, ja loobusin ka ise.

Algul olid kindlasti minu ootused kõrgemad ja pidin neidki kohandama. Ühte teadsin kindlalt: tahtsin töötada Eestis.

Tööle läksin veebruari keskel Maxima Eesti OÜsse kommunikatsioonispetsialistiks. Seal tegelen peamiselt sisekommunikatsiooniga.

Miks just selline valik?

Siiani olen töötanud ametnikuna. Töötada Eesti suurima tööandja juures, kel on 2800 töötajat, 75 kauplust ja e-kauplus, tundus hea proovikivina.

Kui varem suhtlesin eesti ja inglise keeles, siis nüüd lisandus igapäevasuhtlusse ka vene keel.

Ka teie praegusest töökavast oli keeruline leida aega intervjuuks? Mis tõi teid esmaspäeval Paidesse?

Kaks põhjust: lähen reedel Rakveresse võidupüha paraadile marssima Järva naiskodukaitse ridades ja meil on täna (esmaspäeval – toim) Türil paraadi proov.

Täna oleks olnud ka minu isa sünnipäev. Isa oli põhjus, miks tulin poliitikase ja liitusin just Reformierakonnaga, sest seal ees olid tema võitluskaaslased. Inimesed, kes olid ka mulle tuttavad.

Meie poliitilised vaated isaga küll ei kattunud ja vaidlused olid kohati ägedad. Aga olen isa tütar. Mul on ka vanem vend, kuid mina olen see, kes läks isa jälgedes.

Tean, et ta oli alati uhke minu üle, sellepärast on veel nüüdki, vähem kui aasta pärast isa surma temast raske pisarateta rääkida. (peab pikema pausi)

Kuidas teist sai Järva Naiskodukaitse liige?

Seegi on suuresti seotud president Ilvesega. Talle oli kodanikuühiskond väga tähtis, käisime ühel aastal läbi kõik Kaitseliidu malevad üle Eesti. Enamikus neist käisin temaga kaasas ja see jättis mulle sügava mulje.

Nõunikutöö ajal ei saanud ma nendega veel liituda, kuid töö lõppedes astusin selle sammu. Järva malevaga just seetõttu, et see tundus kõige õigem. Siin mind oodati.

Ka leht, mida alati esimesena vaatan, on Järva Teataja, ja Facebookis jälgin Kuma raadiot, mis nüüd küll on teise nimega. Kui kuskil on Järvamaa inimestest midagi kirjutatud, siis alati loen.

Kuigi olen kümme aastat Tallinnas elanud, siis mu kodulinn on Paide ja olen hinges ikkagi järvakas.

Olete olnud ka Paide linnapea. Kui palju tekitab Paide juhtimine teis emotsioone?

Alati! Paar nädalat tagasi käisin Paides sõbrannaga, kes ei ela Eestis ja polnud siin käinud seitse-kaheksa aastat. Kui Tallinnas ta imestas linna arengu üle, siis Paidesse Tallinna tänavalt sisse sõites oli ta vait.

Sõitsime raekoja eest läbi maavalitsuse ette ja ta tõdes kurvalt, et siin ei ole ju mitte midagi muutunud. Püüdsin teda veenda vastupidises, tõin välja kutsehariduskeskuse uue hoone, Wabalinna maja arengu. 

Mulle on pea iga Tallinna tänava  majaga seotud mingi emotsioon, kuid temal mitte, sellepärast ei näinud ta ka muutusi. See tegi mind kurvaks, kuid saan aru, et linn ongi rohkem arenenud Pärnu tänavalt alla ehk Türi poole.

Presidendi nõunikuna töötasite kümme aasta, kas Maxima on teie elu  järgmine kümmeaastak?

Ei usu! Olen küll olemuselt lojaalne nii sõpradele, keskkonnale kui isegi teenuse osutajatele. Hindan  traditsioone, juuri ja sidemeid. 

Maxima valisin töökohaks pigem värskenduse ja koolitusena. Olen seal, kuni väljakutsed mulle huvi pakuvad ja ma ise arenen. Kui tunnen, et raiskan ennast, siis ilmselgelt asun uutele otsingutele.

Mis siis on kümne aasta plaan?

Keeruline öelda, sest ka 2006. aastal olin äsja läinud Pärnu kolledžisse sealse kompetentsikeskuse juhiks ja saanud töötada vaid paar kuud, kui mulle 13. oktoobril helistati ja presidendi kantseleisse tööle kutsuti. Samamoodi oli Paide linnapea ametiga, et ühel hetkel oli tagasi astunud Indrek Kivimäe asemele vaja leida Reformierakonna liikmete seast uus linnapea.  

Olen alati olnud valmis uuteks huvitavateks katsumusteks. Kui leian, et need on järgimist väärt, siis miks mitte.