Paide kindluse saladus ootas aastasadu tühermaal avastamist

Paide Vallimäe veerult Veski ja Parkali tänava nurgalt, just sealt, kus linnatänavast saab hoolitsemata tühermaa, avastas ajaloohuviline Kalle Grünthal veskitammi, osakese kunagise Paide kindluse vesirajatissüsteemist.

Sealt äärelinnast kulgeb läbi Kalle Grünthalile tuttav jalgrada. Rada, mida mööda ta tavatseb jalavaeva vähendamiseks lõigata Järve teeni. «Ma poleks seda tammi vast avastanudki, kuid loodus mängib mõnikord ise võimalused inimesele kätte,» alustas ta. «See oli paar nädalat tagasi. Paides oli paras torm, mis murdis hulgaliselt puid. Puu murdus ka siinsele teerajale. Mul aga oli ikkagi vaja Järve teele minna ja nii ma ronisingi teekonna jätkamiseks üle vasakut kätt oleva kuhjatise.»

Alguses pidas Grünthal seda mügerikku olmeprahihunnikuks, nagu neid seal kunagises aiamaade ja -majakeste piirkonnas mitmeid leidub, kuid see arvamus ei püsinud tal kaua. «Jalgade all tundus siiski olevat omamoodi kivikuhjatis. Tekkis mõte, et vahest on tegu ajaloolise paisuga, mis paisutas vett rahva seas Simsoni veskina tuntud vesiveskile,» sõnas ta.

Oma võimalikku avastust ei hoidnud Kalle Grünthal ainult endale. Teade läks välja muinsuskaitseameti inimestele ja kaasati teisigi eksperte. Üks selline asjatundja, kes eelmise töönädala lõpus võimalikule paisuavastusele oma hinnangu andis, oli ajaloolane Kalle Kroon.

Selgus, et avastus on tõepoolest avastus. «See on üks osa kunagisest veskitammist,» ütles Kroon. «Tammi päritolu ulatub sajandite taha, see võib pärineda tugevalt keskajast.»

Kroon selgitas, et Paide kindlusrajatise kõige tugevamaks küljeks olidki vesirajatised ning inimeste tahe ja oskus suunata vett kindluse ja linna kaitseks. «Ühtlasi kasutati selliselt ära ka vesiveski võimalused vilja jahvatamiseks,» lisas ta.

Kroon rõhutas, et kui seni teati, et Paide kindlusel oli lääneosas üks suur ja pikk tamm, mis kulges praeguse Laia tänava piirkonnast Sillaotsa suunas (see on vanadel kaartidel ka tähistatud), siis Kalle Grünthali leid näitab, et samasugune tamm oli ka kindlusest idas Pärnu jõe ääres. «Me näeme, et Simsoni veski alt on Mäo suunas kulgenud täpselt samasugune piklik tamm, kividest kokkupandud rajatis, millega suunati vett nii veskisse kui ka Paide kindluse vallikraavi,» ütles ta.

«Tamm asub vesiveskist eespoolt, mis viitab sellele, et kogu seda süsteemi kasutati omakorda ära just vallikraavide vee reguleerimiseks. Sellest ajast alates, kui loss hakkas oma ehitusjärgus lähenema kõnealusele piirkonnale (seal oli algselt Pärnu jõe looduslik säng, jõgi suunati uude sängi 1950ndate aastate maaparandustööde käigus – toim), võime me  hakata rääkima ka vesiveskist.»

Kroon selgitas, et seesama veesüsteem ja veski on ka põhjus, miks Paide kindlusele ei saanud ehitada neljandat bastioni, vaid selle asemel rajati väiksem kindlustus – rondeel.

«Ka see on Paide kindluse ehitusplaanile selgelt kirja pandud,» jätkas lisas ta.

Mis sellest avastusest, mis Krooni ütlust mööda annab kunagisest olukorrast selgema pildi ja aitab paremini mõista kindluse kaitsearhitektuurilist eripära, edasi saab, on praegu veel teadmata.

Nii Kroon kui ka Grünthal olid seda meelt, et võimaluse korral tasuks kirjeldatud Paide äärelinna osa eest tulevikus rohkem hoolt kanda. Kroon lisas, et esmajoones tuleks leiukoht olmeprügist puhastada ja linna ajaloo paremaks mõistmiseks siltide-viitadega tähistada.

Siin on aga murekoht. Leitud tammiosised asuvad eramaal. Järvamaa muuseumi sõprade ühingusse kuuluv Grünthal tegi muuseumi teadusjuhile Rünno Mültsile ettepaneku teha tamm hoogtöö korras puhtaks. «Tegu on ikkagi ajaloolise ehitisega, mis võiks huvilistele olla paremini vaadeldav. Miks mitte eksponeerida seda tulevikus ka turistidele,» oli tema arvamus.

Need on siiski vaid esmased mõtted, selguse toob tulevik.

Kommentaar

Karen Klandorf

Muinsuskaitseameti Järvamaa osakonna vaneminspektor

Veskitammi leidmine oli täiesti oodatav avastus. Siinsamas on Vallimägi ja vesiveski – loogiline, et kuskil siin pidi olema ka tamm. Vaadake kasvõi vesiveski konstruktsiooni. Sealt saab kohe aru, kuidas vesi läks veski alt läbi. Enne veskit paisutati veskit käitav vesi tammi abil üles. On ju teada, et pärast linnuse ja selle kaitsekraavide toimimise lakkamist töötas veski edasi veel pikalt.

Veskitammi asukoht polnud küll üldteada, kuid sel kõigel on ka oma põhjus. Keegi pole sellega teadlikult tegelenud ega kunagises jõesängis olevat veskitammi spetsiaalselt otsinud.

Ajaloolisi rajatisi on valdavalt otsitud Vallimäelt. Palju on räägitud ka sellest, millised võisid olla Paide linna kunagised kaitserajatised, olgu selleks linnamüürid või kraavid.

Rõõmustan, et meil on aktiivseid ja ajaloohuvilisi inimesi, kes viitsivad vastava teemaga sügavuti tegeleda, avastada ja avastuste juurde ka tausta uurida. Teadmine veskitammi asukohast on oluline.