Päästeamet: Millest peab rääkima lapsega, kes jääb pärast koolitunde üksinda koju?

Silja Vilbu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päästeameti ennetustöö büroo juhataja Kristian Sirp oma perega
Päästeameti ennetustöö büroo juhataja Kristian Sirp oma perega Foto: Erakogu

Kooliaasta algus toob paljudes perekondades kaasa suuri ja olulisi muutusi. Üks, millega peavad nii lapsevanemad kui lapsed arvestama, on see, et lapsed peavad kodus iseseisvalt hakkama saama. Seetõttu oleks äärmiselt oluline, et vanemad vaataksid koos lastega üle kodus valitsevad ohukohad ja arutaksid läbi, mida peab laps võimaliku ohu korral tegema ja kuidas käituma.

Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Kairet Kõljalg: „Kõige suurem otsus, mis vanematel tuleb teha, on vastus küsimusele: „Kas mu laps on valmis üksinda kodus olema?“ Kui lapsevanem on veendunud, et laps saab pärast kooli endaga kenasti hakkama, siis järgnevalt tuleb kokku leppida reeglid ja arutada koos lapsega läbi ohuolukorrad.“

Kindlasti tuleks leppida kokku, et laps helistaks kohe, kui ta koolist koju on jõudnud, tehke sellest mõnus rutiin, uurige, kuidas lapsel koolis läks ja tuletage meelde, mida ta peab kodus ära tegema enne vanemate koju saabumist.

„Esimese asjana tahavad lapsed kodus ilmselt süüa. Lapsed, kes kasutavad iseseisvalt toidu valmistamiseks pliiti, peavad jälgima, et nad toitu tulisele pliidile ei unustaks ning pärast kasutamist pliidi kindlasti välja lülitaksid. Mõistlik oleks täpselt paika panna menüü ja jätta juhised, mida ning kuidas valmistada,“ soovitab Kõljalg.

Kui laps kuuleb suitsuanduri signaali ja avastab, et tuleõnnetus on alguse saanud, siis tuleb tal sellest esimesel võimalusel teavitada teisi ruumis või lähedal olevates ruumides viibivaid inimesi (ema, isa, õde, vend, vanaema, vanaisa, naaber jne) ning liikuda kiiresti toast välja. Hea mõte on kinnitada külmkapile ka häirekeskuse number 112, paanikas lapsel ei pruugi number kohe meelde tulla. „Lapsele peab selgeks õpetama oma koduse aadressi, et vajaduse korral saaks ta hädaabinumbril 112 abi kutsuda. Harjutage abi kutsumist koos lapsega,“ rõhutab Kõljalg.

Vaadake koos üle kõik võimalikud väljapääsud, veenduge, et need oleksid seestpoolt hõlpsasti avatavad ning kasutamiseks piisavalt turvalised. Kõljalg lisab, et kui su koduuks pole snepriga, siis tuleks paigaldada ukse juurde võtmekapp või nagi. Kes meist poleks olnud olukorras, kus otsid paaniliselt, kuhu on võti seekord pandud? Leppige kokku kindel koht võtmete jaoks. Sinu kodu on sinu kindlus, aga ära muuda seda endale lõksuks.

„Kuigi iga laps võib tüdimusest pööritada silmi jutu peale, et tikkudega ei mängita, tuleb seda lastele ikka ja jälle meelde tuletada. Lapsed võivad tikkudega mängimise asemel otsustada, et panevad põlema küünla või teevad kaminasse tule, et emal-isal oleks mõnus tuppa tulla ja sooja saada. Seetõttu tasub meelde tuletada, et algklasside lapsed tohivad lahtist tuld (küünal, gaasipliit, küttekolded) kasutada vaid täiskasvanu juuresolekul,“ räägib Kõljalg.

Lapsed on oma loomult uudishimulikud ning üksinda kodus olles võib neil tekkida vastupandamatu soov veidi kappides ja sahtlites ringi kolada. Seetõttu tasuks kriitilise pilguga oma kapid-sahtlid üle vaadata ja ohtlikud esemed, ained ära peita või luku taha panna. Oluline on jälgida, et lapsed ei pääseks näiteks tablettide ja kodukeemia juurde.

Kindlasti peaks lastele rääkima ka virtuaalsetest ohtudest, näiteks ei tohi kindlasti sotsiaalmeedias anda teada, et olen üksinda kodus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles