Lugu külamehest, kes päästis aprilli alguses hüljatud jänesepoisi läks paljudele hinge. Järva Teataja uuris, kust jänesepoisi ja külamehe lugu alguse sai ja mis neist on nüüd saanud.
Külamees aitas jänesepoisi elule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Krääk!» kostis kuskilt, nagu mingi kummalise linnu hüüatus. Külamees ladus raielangil puid sülle, et need käruga koju vedada, kui järsku seesama imelik heli tema tähelepanu püüdis.
Seda ei osanud ta oodata, et linnumoodi kägisevat häält teeb tema jalge ees väike hüljatud karvakera. «Jänku!» imestas mees, kui lumehanges kaseokste vahel paistvat karvapallikest nägi.
Mees võttis pihku loomakese, kelle süda peksis tuhandeid kordi sekundis ja kurnatud jalad leidsid ikka jõu tugevalt vastu puigelda.
Krääksunud jänesest pool meetrit eemal paistis teine, juba kangestunud jänesepoeg, kes nähtavasti ei pidanud enam külmale või näljale vastu.
Leitud metsloomi koju tuua ei tohi, rääkimata jänesepoegadest, kes kõrvaltvaatajale paistavad hüljatud ja vajaksid justkui abi. Jäneseema käib neid vaid paar korda ööpäevas toitmas, ülejäänud aja ongi pisiloomad omapäi.
Aga raietööd olid kestnud mitu päeva, üks poeg jõudnud ära surra ja oli tundide küsimus, mil samal langil oleks alanud laudaehitus.
Külamees kõhkles ja mõtiskles pikalt, kuid mässis väriseva jänkupoisi räti sisse ja asus kodu poole sõitma. Niipea kui ta autoga välja keeras, sõitiski langile kopp jänku leiukohas kaevamistöid tegema. Õhtuks olnuks jänesepoiss mitmemeetrise mullakuhila all.
TEAVE
7. aprillil leidis Öötla küla mees raielangilt hüljatud jänesepoja ja tõi ta koju varjule.
Järva Teataja võrguväljaandes ilmus samal päeval fotouudis ning lugejad jagasid kommentaarides nõu, kuidas looma eest hoolt kanda.
Nende ja paljude teiste asjatundjate abil õnnestus väike loomake nädalatega üles turgutada ja vabadusse päästa.