Vanaisa lugu: saksa vorm seljast ja relvad metsa

Hilisemast sõjast: pärast Teist maailmasõda Nõukogude sõjasaagiks langenud tankid Mandžuurias. Foto: SCANPIX

Järva Teataja üleskutsele jagada meenutusi suurest ilmasõjast, vastas Kristjan Luhamets Tartust. See on tema vanaisa Aleksander Luhametsa (1918-2006) lugu ja viib otsapidi välja 1944. aastal Järvamaale.

 

„Minu vanaisa tegi pika sõjatee läbi ja mul oli võimalus temaga palju sel teemal vestelda. Järvamaaga on kokkupuudet vaid pisut, kuid väike lõiguke siiski, näiteks oma relva jättis ta maha Vargamäe metsa,“ kirjutab autor.

„...Niisiis 1944. aasta suvel oli Aleksander Luhamets mobiliseerituna Saksa armees. Kui Vene väed vallutasid 26. juulil 1944.aastal Narva, toodi mehed jälle Krivasoost välja. Sealt põgeneti kuni Avinurmeni, kus siis venelane juba kõik teed oli ära lõiganud. Eestlastele öeldi, et kõik võimalused sõjaväega põgeneda on läbi, nüüd olete vabad ja igaüks võib minna kuhu tahab... Nagu lambakari põgenesid siis eesti mehed, kes kuhu sai.

Aleksander Luhametsa kodu oli Võrumaal, aga tema vanemad olid evakueeritud Pärnumaale. Vanemad teadsid enam-vähem poja rindeaadressi ja kirjutasid kirja, kus nad oma põgenemisest rääkisid. Sellepärast siis võttis ka Aleksander suuna Pärnumaa poole.

Mäo ristis selgus, et tee on ära lõigatud. Metsa äärde oli kogunenud juba väga palju sõdureid, kes hakkasid omaalgatuslikku läbimurdmist organiseerima. Aleksander sattus vasakule tiivale. Ühtäkki tulid aga üle põldude Vene tankid ja otse nende suunas. Nii ei jäänud muud üle, kui põgeneda selle tulistamise rahe alt metsa. Jõudnud juba metsa äärde, tulistas üks tank otse Aleksandri poole. Kuna ta õigel hetkel paremale poole hoidis, läks mürsk napilt mööda ja tabas maapinda paar meetrit eemal. Lõi rikošetti, sammal ja liiv lendasid, aga mürsk ei lõhkenud. Seda nägi pealt leitnant, kes jooksu pealt ütles Aleksandrile: “Küll teil oli õnne!”

Edasi liikus Aleksander umbes 10...12-mehelises grupis. Süüa otsisid nad taludest. Rännata tuli öösel, sest Vene sõjaväge oli kõikjal liialt palju, et saaks teekonda päevasel ajal jätkata. Päeval magasid mehed metsades ja soodes põõsaste all. Nii rännati mitmeid päevi ja öid ja grupp hargnes järjest väiksemaks. Aleksander koos ühe leitnanti ja ühe kunstikooli õpetajaga, kes olid Tallinna inimesed, otsusas minna Kosele.

Teel Mäo ristist Kosele ööbisid nad kord juhuslikult ühe uskliku inimese kodus, kuhu neid juhatati. Öeldi, et Häda Liisi võtab öömajale, sest tema poeg on Soomes sõdimas. Nii said mehed öö ilusasti heinte peal ära magada. Perenaine andis Aleksandrile oma poja ülikonna selga. Nii sain ta Saksa sõduri vormist lahti. Ühe öö olid nad kirjanik Tammsaare naabrite juures. Sinna jätsid nad oma püssid – metsa puu otsa. Ei mina ega minu vanaisa ei tea, mis seal relvadest edasi sai. Erariietes oli julgem liikuda ja tee viis edasi Kosele, kus elas Aleksandril üks tuttav usuvend Johannes Roosnurm...“  

ÜLESKUTSE

Kui tead II maailmasõja saladusi, tead, kohti Järvamaal, kus tank on soos, relvad maapõues või tead lihtsalt lugusid ja legende, siis anna neist teada toimetusele aadressile [e-mail].