Nimega ei maksa jamada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Urmas Glase

FOTO: Erakogu

Minu vanaisa Madis oli kangekaelne mees ja uhke oma nime üle. Ammutas on ehk veel inimesi, kes mäletavad, kuidas taat vindise peaga kippus olema ülemeelik ja joristas laulda: «Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!» Või: «Käi põrgu uhke ratsamees, lase lilled õitsevad…»

Urmas Glase

kolumnist

Enne jõule kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehes loo, et iga õige eestlane, kes on eelmistest nimevahetuskampaaniatest viilinud ja kelle perenimel on võõramaine kõla, peaks vabariigi sajandaks sünniaastapäevaks omale korraliku Eesti-pärase nime kinkima.

Mulle meeldib rohkem sajandivanune väärikas riik, mis ei mõõda oma kodanike lojaalsust nime kirjapildiga.

Kuigi arvamuslugu oli kirjutatud naerukurdudega silmanurgas, jäi mulle, ühena võõrapärase nime kandjale, see nimelugu kuskile kuklasse kriipima ja laagerdama.  

Riigi aastapäeva ootuse tuhinas on inimesed välja käinud hulgaliselt kingiideid, neist mõnigi võib tunduda kiiksuga. Tubli taluperenaine on pannud oma kanad munema sada värvi mune. Vabaõhumuuseumis kootakse sajameetrist kihelkondade värvides vaipa ja üks härrasmees koob sajaruutmeetrist lippu.

Üle Eesti aastapäevaks rajatavate 100 puuga tammikute kokkulugemine läheb juba keeruliseks. Eesti riigi juubelile pühendatud internetileheküljel on lehekülgede kaupa deklareeritud kirevaid kingiideid, kus punase niidina jookseb läbi märksõna «sada».

Jäin mõtlema, kas tänapäeval võiks keegi kampaania korras tõepoolest loobuda riigi auks oma sünnipärasest nimest ja näidata riigitruudust uue eestipärase nime võtmisega? Nagu poetad ära taaskasutuskeskusse panipaika seisma jäänud asjad, et teha ruumi uutele ja enda arvates parematele.

Vabadussõja järel andis värskelt ilmakaardile tekkinud Eesti riik oma kodanikele võimaluse võõrapärane nimi eestipäraseks muuta, kuid uue riigiga koos uue nime võtmine ei osutunud eriti populaarseks.

Asjad muutusid alles siis, kui läinud sajandi 30ndatel lükati nimemuutmisele taha riiklik sund ja propaganda jõud. Riigimeestel ja -ametnikel, tuntumatel kultuuri- ja ühiskonnategelastel ei sobinud ühtäkki olla enam Schmidt, Reibach või Einbund.

26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit suisa rünnakupäeva võõrapärastele nimedele, et avalikult näidata põlgust võõrakõlaliste nimede ja nende kandjate suhtes.  Hinnanguliselt eestistas kuni 1940. aastani oma nime 200 000 inimest.

Kuid nimevahetuses oli ka pahupoolt, kui vennad ei suutnud või tahtnud kokku leppida ja võtsid erinevad nimed ning koos sellega jahenesid peresidemed ja ununesid juured.

Vaatamata riigi pealekäimisele jättis umbes 100 000 oma nime endiseks, selliseks, nagu 100 aastat varem priinimede panekul mõisniku fantaasia oli heaks arvanud vahmiilile anda. Või otsustasid mujalt Eestisse tulnud säilitada oma nime ja identiteedi.

Isegi kui mõisahärra pandud saksakeelsel nimel oli maakeelde tõlkides teinekord halvamaiguline kõla, oli meie esivanematele priinimi vaba inimese tunnus, mis ei sidunud sind enam talu või tegevusalaga. Vaba inimene võis olla uhke ja oma nimega minna, kuhu tahtis.

Üks kangekaelsetest nime eestistamise vastu jonnijatest oli minu vanaisa Madis, kes lõi rusika lauale ja kärkis nimemuutmise sundusele vastu: «Kui see ristinimi kõlbas minu isadele, siis kõlbab see ka mulle!» Tänu temale kannan sama nimi, mida minu esiisad paarisaja aasta vältel.

Minu vanaisa vend nii bravuurikas ega valikutes vaba olla ei saanud: veel 1940. aastal ei antud lastele koolilõputunnistust kätte muidu, kui nime ära ei eestistanud.

Mäletan oma lapsepõlvest, mis oli nimemuutmisest aastakümneid hiljem, et omavahel kasutasid sugulased muudetud perenimega inimestest rääkides ikka endisaegset nimekuju. Vana oli suupärasem ja kõrvale loomulikuma kõlaga. Vähemalt omadele.

Võõraste poolt kuulmise järgi üleskirjutatuna olen oma nime muidugi näinud igasugustes naljakates kombinatsioonides. Olen harjunud kaasmaalastele nime dikteerides lisama, et nimi kirjutatakse g ja ühe a-ga. Sama tavaline on seletada, et kuigi nimi kirjutatakse ühe a-ga hääldatakse vokaal pikaks.

Minu teistele nimemuutmisest kõrvale hoidnud sugulastele on Eesti teistes nurkades paigus eri aegadel dokumentidesse kirjutatud topelt a, Ida-Virumaal proovitud s-i asemel z pookida.

Minu aserbaidžaanlasest nõukogude armee jupijumalast praporšik Rasulovile olin vaatamata omapoolsele vastuvaidlemisele Glazev, sest talle ei mahtunud pähe, et kellelgi võib olla slaavipärastamata nimi.

Ainult Saksamaal ei ole pidanud ma nime öeldes midagi juurde seletama. Kuid sellele vaatamata olen oma vanaisaga ühte meelt: mul on nimi, mis seob mind Pärtli, Jaagu, mitme Jüri ja Jaani, Hindriku, Jakobi, Madise ja Reinuga. Kui neil sobis olla Glase, siis kuis mina saaksin teisiti.

Kindlasti on tänapäeval neid, kes sügaval sisimas on läbi kaalunud ja otsustanud germaani- või slaavipärase nime asendada maakeelsega. See otsus on sisemiselt läbi kaalutud ja vähemalt endale ära põhjendatud. Ma ei heida seda kellelegi ette.

Oma renomee puhastamiseks on nimevahetust kasutanud ka seadusega pahuksis olnud inimesed. Veelgi hullem, totalitaarriikide repressiivvõim võttis inimeselt vabaduse ja nime – nende rinnale kinnitati või randmele kõrvetati number, nad ei olnud enam isiksused, vaid ühikud.

Nimi on osa inimese identiteedist ja kui seda muuta, siis muutub palju muudki. Kes on abielu kaudu uue nime saanud, tunnetavad ühe või teise nime kandmisest tulenevat nimemaagiat ehk kõige paremini.

Nii arvan, et nimi ei ole asi, millega tühja vallatleda ei maksa isegi siis,  kui on tegu nii ülla eesmärgiga nagu oma riigi saja aasta juubel. Nimi ei pea alati olema nagu hea rätsepaülikond, mis valatult selga istub.

Mulle meeldib rohkem sajandivanune väärikas riik, mis ei mõõda oma kodanike lojaalsust nime kirjapildiga.

Meenutan, et Raja Teele ütles «Suves»: «Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline.» Jäägu see nii.

Tagasi üles