Kui vana veoauto kipub lendama

Kui vana Vene päritolu veoauto kipub lendu minema, võivad asjad juhile ja ümbritsevale maailmale osutuda päris kehvaks. Mitmetonnine mass ja metallkabiin habrast inimkeha kaitsmas ...

Ah, unustage alalhoiuinstinkt, unustage see kõik! Kui tegemist on veoautokrossiga, siis autod viibivadki ratastega rohkem õhus kui maapinnaga kokkupuutes. Nii on olnud alati ja nii ka jääb.

Järva-Jaani mees Aivar Tedre (pildil, 47) on olnud veoautodega seotud kogu oma elu. «Asi hakkas pihta juba kooliajal. Õppisin Rakke keskkoolis, kus sai taotleda veoautojuhiluba,» meenutas ta. «Autoõpetusega koolide vahel korraldati 1988. aastal Kehras kutsemeisterlikkuse võistlused. Terve kooli pealt valiti kaks parimat välja ning need, võistlejaid võis kokku olla oma 140, tegid omavahel paremuse selgeks.»

Sõidavad mehed, mitte rahakotid

Suurele konkurentsile vaatamata tuli nooruke Aivar sealt võistluselt tagasi veoauto vigursõidumeistri tiitliga. Diplom on sellest pea 30 aasta tagusest ajast tal endiselt alles.

Veoautosõidu pisik jäigi Aivar Tedrele külge sealt. See pisik elas üle Vene kroonu, Eesti taasiseseisvumise ja Järva-Jaani kolimise, et ajada teda 1998. aastal esimestele krossivõistlustele. Auto oli GAZ-51, millega ta võistles oma neli aastat. «Ühel hetkel vaatasin, et midagi peaks tehnika juures muutma. 51 mootor ei ole krossiks eriti stabiilne ja leidsin, et võistlusauto tuleks teha GAZ-53 baasil, 53 mootor oli vastupidavam,» selgitas ta. «Mina olingi esimene mees, kes peale vene aja lõppu GAZ-53ga veoautokrossis rajale tuli. See võis olla 2000ndate alguses. Hiljem nägid teisedki, et masin liikus ja üldsegi mitte halvasti. Päris esimeseks võistlustel ei tulnud, kuid teisi-kolmandaid kohti sain ikka.»

2004. aastal kadus veoautokross Aivar Tedre kui sõitja (pealtvaatajana ei jätnud ta vist ühtegi võistlust vahele) elust ära. Uuesti ala juurde tagasi tuli ta alles 2017. aastal, sest hing oli vaatamata vaheaastatele ikkagi ala juures.

«Kõrvalt vaadates tundub, et veoautokross on üks odav lõbu, kuid päris nii ikka ei ole. Tahtjaid ja tegijaid isegi oleks, kuid ala on kallis. Kallid on väljasõidud (veoautod tuleb ju kohale vedada), võistlustehnika (5000-6000 eurot keskmise auto peale), kuluosad, stardimaksud, litsentsid, sõitja turvavarustus,» arutles ta. «Minu tagasitulek tuli sõprade seltskonnas korduvalt jutuks. Kord istusime sõber Raivo Aljama juures Keilas ja sõime šašlõkki, asi kerkis taas üles ning Raivo lubas anda auto tegemiseks töökojaruumid (Bosch Car Service Paides).»

Meest sõnast. Aivar Tedre muretses endale uue võistlusauto, muutis seda, ennekõige nõutava turvavarustuse poolest ajakohasemaks ning kui me läinud aasta lõpunädalatel töökojaruumides kohtume, on sel masinal aastast ette näidata kaks võistlussõitu Tapa rajal.

See on 1990. aasta GAZ-53. Oma eelmises tööelus kandis see Rakvere kandist pärit masin arvatavasti portedega kasti. «Lisasin küljerauad, kabiini sisetoed, katusekaared. Ringi tegin amordid, lisasin tugevdused,» lausus ta. «Erinevalt ralliveoautodest veoautokrossis masina mootori juures midagi suurt muuta ei tohi. Originaalne peab olema nii käigukast kui ka ülekanded. See nõue tagab selle, et sõidavad ikka mehed, mitte toetajate rahakotid.»

Tedre lisas, et kui ralliautod on üles ehitatud suuresti kiiruse, siis krossiautod aeglasemate ülekannetega valdavalt jõu peale. Hakkama tuleb saada nii liivasematel lõikudel kui ka küngaste ületamisega.

Novembri lõpus seisis Aivari võistlusmasin Paides veel ilma mootorita. Hooajavahelisel ajal tuleb teha hooldusremonti, toona käis varuosade kokkuotsimine. Masina valmistab ette Aivar Tedre ise, mis tähendab, et igapäevatöö kõrvalt veedab ta osa vabast ajast võistlusveoki kallal nokitsedes.

Eelmisel aastal oli veoautokrossi sarjas viis etappi. Esimesel Tapa-võistlusel kimbutasid Tedret ja masinat tehnilised probleemid, teise Tapa võistluse lõpetas ta kuuendana. «Ega ma esimesel tagasitulekuaastal panustanudki selle peale, et hakkan korragi kõiki etappe kaasa sõitma,» ütles ta. «Mis sest, et olen alaga varem kokku puutunud, on auto endiselt võõras.»

Kindel on see, et igapäevatöös liikuva söödamikseri-veski rooli keerav 28aastase veoautojuhistaažiga Aivar Tedre saab talve jooksul oma auto võistlusvalmis ja tänavu kevadel jõuab ka rajale. «Kui oleksin tahtnud vaid korraks ala juurde tagasi tulla, oleksin vajadusel saanud auto ju ka rentida, aga see polnud mu plaan,» sõnas ta.

Staažikas veoautojuht läheb jälle rajale

Veoautokrossi sõidetakse kinnisel pinnasrajal. Radade pikkus varieerub poolteisest kahe kilomeetrini. Eelsõitude põhjal selgub stardijärjestus ja edasistes sõitudes lõplik paremusjärjestus. «Veoautokrossis on masina rattad rohkem õhus kui maa peal. Maandumisel pead oma kukkumist oskama juba ette arvestada, sest kuid rattad on näiteks valele poolele välja keeratud, siis oled suure hoo tõttu kohe üle katuse. Kiirused 100 kanti on tavalised, ainult siis peab arvestama, et teed lähevad kiiresti kuidagi väga kitsaks ja masinat õigel trajektooril hoida on päris tegemine,» selgitas Aivar Tedre.

«100 km/h kruusarajal vana Vene veoautoga?»

«Jah!»

«Surmahirmu ei teki?»

«Eks sellises veoautos pea roolis olema külma närviga mees. Nii palju kui julged, nii palju ka vajutad. Kui selgub, et tee peal hakkama ei saa, paned koos masinaga kukerpalli,» ütles Aivar Tedre. «Üks krossikommentaator on tabavalt öelnud, et nii kui meestel käib kiiver pähe, kaob ka mõistus peast, on vaid üks siht: vedada lõpuni välja ja kasvõi veri ninast väljas võita. Adrenaliin on laes.»

Aastate jooksul on ka Aivar Tedre ühe muljetavaldava väljasõiduga hakkama saanud. See juhtus 2003. aastal, auto tegi tiiru üle katuse ja maandus ratastega puu otsa. Videokvaliteet pole küll kiita, kuid selle Pihkla-nimelise matsu leiab üles ka interneti avarustest.

Järvamaale lähim võistlusrada ongi Tapal. Järvakatest sõitjaid oli eelmisel aastal sarjas kaks: Aivar Tedre ja Priit Teivejõe.

Krossimeeste võistlushooaeg kestab kevadest sügiseni. Kui tuleb korralik talv, võib juhtuda, et veokimehed tulevad kokku ka mõnele talveetapile.

1 liitri bensiini kilomeetri kohta võib GAZ-53 mootor ühe agara veoauto­krossimehe käes rängematel hetkedel ära kulutada küll.

Aivar Tedre võistlusmasina kütusepaaki mahub umbes 65 liitrit kütust. Ühe võistluspäevaga võib kütusekulu küündida 90 liitrini.

2400 kg või enam peab olema ühe võistlusvalmis krossiveoauto kaal. Ligi 1000 kg on masin võrreldes originaaliga kaalu kaotanud ja see ongi põhjus, miks vanale veoautole kasvavad kiirused hetkega väga suureks. Esiosa on suuresti sama, kuid tagaosa moodustab toruraam.

Võistlustel sõidetakse «piiri peal», spidomeetrit üksikute salonginäidikute seas ei ole, sest rajal pole ju kiirus piiratud.

ÜLESKUTSE: meistrimees, anna endast märku

Kui tead Järvamaal meistrimeest, kelle valduses on mõni vahva omatehtud sõiduk, taastatud uunikum või ümber ehitatud igapäevamasin, anna meile teada (kuido.saarpuu@jt.ee, Järva Teataja Facebooki lehele või telefonil 384 9237).

Oleme lugejatele tutvustanud juba iseliikuvat diivanit, aga ka omatehtud ATVd, kummijukut, Volga-Olgat, BMW veoautot, tuletõrje-Urali ja Audi keskmootoriga jääraja-Moskvitši ja tema liigikaaslastest vendi-õdesid ning jõutõmbevõistlustel uue elu saanud vana traktorit Jumz.

Alles oli juttu mehest, kes ajab jalgrattad särtsu täis ehk meisterdab elektrijõul liikuvaid isendeid. Siis lugu, mille staar oli tuhmjashall Pobeda, mis naudib väljateenitult suurt tähelepanu.

Viimases loos oli juttu aga Peep Kristalist, kes ehitab vana kooli ralliautosid historical-rallidel osalemiseks.

Tagasi üles