Liikumisvõime langus või kaotus on alati traagiline sündmus nii inimesele endale kui ka tema lähedastele, tõdes abivahendikeskuse Invaru klienditeeninduse valdkonna juht Kadri Tiido. “Uus olukord tekitab tavaliselt väga palju küsimusi ja sageli ei osata neile vastuseid leida. Oluline on julgeda küsida abi, mitte püüda üksi kõigi keeruliste toimingute ja valikutega hakkama saada. Tänapäeval on olemas palju erinevaid abivahendeid, mis igapäevaelu toetavad ja tänu riiklikele toetustele ei tähenda abivahend tingimata ka suurt väljaminekut,” julgustas Tiido.
Kuidas tulla toime suure elumuutusega?
“Hooldatava jaoks võib tekkida täiesti uus ja võõras olukord, kus ta igapäevaste tavaliste toimingutega enam ise hakkama ei saa - sh näiteks söömine, riietumine, WC kasutamine või enda pesemine. Inimeses võib tekitada masendust nii mõte sellest kui ka teadmine, et keegi teine peab edaspidi kogu aeg abiks olema,” kirjeldas Tiido abivajajate reaktsioone.
Tegemist on uue olukorraga ka abivajaja lähedastele. “Täiskasvanu hooldamine on hoopis midagi muud kui beebi eest hoolitsemine. Tekivad küsimused: kas ma olen selleks valmis, kas ma saan hakkama, kes ütleb, kuidas ma peaksin toimima nii, et ma abivajajale haiget ei teeks? Samuti kerkib esile küsimus, kas tuleks leida hoolekandeasutus või saab lähedane või hooldaja kõigega ise hakkama,” tõi Tiido välja.
Mida tähendab “valmistage kodu ette”?
Igapäevaselt abivajajatega individuaalselt tegelevate Invaru terapeutide sõnul tuleks esmalt läbi mõelda, milline on abivajaja igapäevane keskkond. Kas see on maja või kõrgemal korrusel asuv korter? Kas toas on piisavalt ruumi, et näiteks hooldusvoodile mõlemalt poolt ligi pääseda või ratastooliga liikuda? Kuidas pääseda WC-sse ja vannituppa? Kas hooldatavat on võimalik soovi korral õue viia?