Maanteeamet: miks sa ei tee ennast autojuhile nähtavaks?

Helkur. Foto: Toomas Huik / Postimees

Inimeste teadlikkus enda nähtavaks tegemise olulisusest on kõrge, kuid tegelikkuses kinnitab enda rõivale mõne nähtavaks tegemise vahendi vaid 66% täiskasvanutest. 

Viimased kurvad sündmused jalakäijatega on ajendiks uuesti meelde tuletada, kui tähtis on eristuda hallist taustast just pimedal ajal ja halbades ilmastikuoludes, kirjutab Maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert Gerli Grünberg.

18. jaanuaril kell 21.41 teatati liiklusõnnetusest Tallinnas Pallasti tänav 8 juures, kus sõiduauto esiratast vahetav 56-aastane mees sai löögi seni tuvastamata valget värvi kabiiniga veoautolt. Valge kabiiniga veoauto möödus Volkswagenist vastassuuna kaudu ja riivas sõiduteel viibinud jalakäijat. Pärast liiklusõnnetust lahkus veoauto Tartu maantee suunas. Jalakäijal olid seljas tumedad riided ja puudusid nii helkurvest kui lihtsalt helkur. (PPA kokkuvõte juhtunud liiklusõnnetusest)

Helkurvest on kohustuslik turvavarustus igas autos. Tihtipeale aga ei mõelda selle peale, kui suur kasutegur sel on. Pimedal teel, olgu tegemist hädaolukorraga või lihtsa peatusega, on vajalik ennetada neid olukordi, kus ehmatus teel seisvast tumedast kogust mõjub autojuhile ehmatava šokina. Helkurvesti selga panek ennetab kindlasti hullemat. Seda peaks hoidma juhiistme tagumises sahtlis, auto kindalaekas või juhiukse sahtlis. Nii saab selle vajadusel autost väljumata kiirelt kätte. Samas tuleks tähelepanu pöörata ka autos viibivatele kaasreisijatele, et ka nemad autost väljudes nähtavad oleksid. 

Helkur tuleks kinnitada täiskasvanu põlve kõrgusele, maapinnast umbes 50 cm kõrgusele.

20. jaanuaril kell 18.02 toimus liiklusõnnetus Tartumaal Elva vallas Jõhvi - Tartu - Valga maantee 173. kilomeetril, kus sõiduteel kõndinud jalakäija, 63-aastane mees sai löögi sõidukilt Volkswagen Caravelle, mida juhtis 58-aastane mees. Jalakäija hukkus sündmuskohal. (PPA kokkuvõte juhtunud liiklusõnnetusest)

Tõenäoliselt on paljud jalakäijad pimedas liikudes imestanud, miks autojuhid neid ei näe. Roolikeerajad seevastu on üle elanud mitmeid ehmatushetki, kui tee äärde ilmub ootamatult tume siluett, mis sama müstiliselt, kui ilmus, ka kaob. Helkurita jalakäijat, kes on eestlaslikult tagasihoidlikult tumedates riietes, näeb pimedas sõitev autojuht vaid 30 meetri kauguselt. Numbriliselt kõlab 30 meetrit pika vahemaana, aga talvistes oludes sõitval sõidukil kulub linnakiirusel sõites peatumiseks topelt teekond, ehk keskmiselt 62 meetrit. Jalakäija hukkumise tõenäosus kokkupõrkekiirusel 50 km/h  on 40%, 60 km/h on see 70% ja 70 km/h on see juba 90%.

Liiklusohutuse seisukohalt on kõik uudsed lisavahendid enda märgatavuse suurendamiseks soositud. Ülekäigurajal, kõnniteel või bussitaskus oodates, aga ka maanteel teed ületades ei paista vaid ühele kehapoolele kinnitatud reflektor sõidukijuhile piisavat hästi ning tal ei jää aega ohuolukorrale adekvaatselt reageerida. Sellepärast on soovituslik kanda korraga mitmeid erineva funktsiooniga valgust peegeldavaid tooteid, millest üks peaks olema sertifitseeritud. Helkur tuleks kinnitada täiskasvanu põlve kõrgusele, maapinnast umbes 50 cm kõrgusele.