Võõrandamatu õigus enesepettusele

Kirjanik Tõnu Õnnepalu. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Tõnu Õnnepalu on sel sajandil kujunenud eesti rahvakirjanikuks. Mõneti ootamatult ning ilmselt täiesti tahtmatult. Kuid tundub, et mida aeg edasi, seda vähem viitsib ta end ise kirjaniku ja mõtlejana tõsiselt võtta. Sestap taltsutab ta oma fantaasiat, ignoreerib traditsiooni sissetöötatud formaate ning eirab avaliku väitluse kirjutamata reegleid, vestleb tekstides rohkem iseenda kui teistega. Õnnepalu mõtted liiguvad otsekui ilma selge sihi ja vähimagi sunnita. Raamatukaante vahele paneb ta neid vist eelkõige vanast ja halvast harjumustest, võimalik, et ka hajameelsusest.

«Valede kataloog» on tekst, mida Õnnepalu pakub lugejatele kui oma viimast testamenti. See on tema vaimne inventuur ja suurpuhastus. Mida Õnnepalu oma kapist välja viskab? Mitte räpaseid saladusi või allasurutud tundeid, mis ei lase elada ega magada, vaid mitmesuguseid tõekspidamisi, sealhulgas eelkõige enesepettuslikku usku elu ja maailma mõttekusse.