Muuseumis jätkus pidu pühapäevalgi

Kui enamus muuseume pidutses ööl vastu pühapäeva, siis Anton Hansen Tammsaare muuseumis jätkus pidutsemist ka pühapäeva õhtupoolikusse.
 

Nelipühade või suvistete tähistamine on Vargamäel juba tavaks saanud ning ikka koos asjakohaste laulude, tantsude, mängude, kiikumise ning lõkkega.

Kokku oli suvisteid tähistamas umbes 70 inimest, laule, tantse ja mänge juhendasid Rakuke, Arhailised mehed, Vargamäe noored, Krompkasõbrad, Simmeldajad ja teisedki.

Rahvakalendri andmebaasist Berta võib lugeda, et suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev, karjasele aga ka muna või eriline karask.

Rahvakalendris on suvisted olnud oluline peo- ja naljapäev, kindlasti meeldejäävamaid aasta pühi kaselõhna ja rõõmsa meeleolu tõttu. Metsast toodi kased, millega ehiti maja, laut, kiik ja noorte kogunemispaik. Varem toodi tuppa noori kaski ja pandi toanurka vette seisma, tänapäeval piirdutakse tihti okstega. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse külatava kohaselt käisid noormehed kaskede järel ja muu hulgas jätsid meiud värava taha tütarlapsele, kes neile meeldis. Kuid kaskedel on käinud järel ka oma pere noored või isa/vanaisa lastega, nii nagu on ühiselt toodud metsast jõulukuuske. Kased kaunistasid ka tantsu- ja kiigeplatsi, mis ehiti või lausa ääristati kaskedega. Samuti viidi kased suvistepühaks kirikusse. Tuppa toodi ka õitsvaid toomingaoksi, kullerkuppe, pääsusilmi, angervaksu ja muid õitsvaid lilli. Värskete kaskede lõhn muutis püha meeldejäävaks.

Kesk- ja Lõuna-Eestis oli tavaks munade värvimine, see oli nn teine munadepüha. Munade värvimiseks kasutati peale lihavõtete ajal levinud sibulakoorte, kohvi ja munalakkide aga just kaselehti, mis andis munadele kena heleda värvi, kirjutab Berta.

Suvistepühade juurde kuulus laupäevane saunaskäimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket.