/nginx/o/2011/07/21/678570t1h17e7.jpg)
Üksainus õhtu India raudteejaamas võib tõsta kodumaa väärtust – räpasus, mustus, prügi, veidrad kujud öös, püssimees kõrvalistmel ja nahaalsed rotid jätavad selle kõige kogejale unenäolise mälestuse.
Indias kohtab püssimehi ja julgeid rotte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olnud kümme päeva India kuldses kolmnurgas tiirutanud ning lõpuks rampväsinu ja gripisena reisi korraldanud büroos istudes ei jõudnud ma enam ära oodata, mil võime nimetada seikluse lõppenuks ja jääda hommikust kojulendu ootama.
Lõpuks sain võimaluse rääkida vahejuhtumist, mis mind külmetuseni vihastas (loomulikult edastasin järgneva loo hindust reisiagendile palju lühemalt, lakoonilisemalt ja vihasemalt).
Pärast Taj Mahali ja Agra külastust oli meie järgmine ja viimane sihtpunkt Varanasi ja Gangese jõgi. Kuna olime veetnud pea nädala taksojuhi Rajuga, tundus ta juba niivõrd turvaline, tuttav ja oma, et isegi natuke kahju oli temast Agra rongijaamas lahkuda. Viimane pilk sõbraks saanud näole ja juba istusime omapäi ühes rongijaama väikeses ootepaviljonis. Paviljon kõlab ehk liiga uhkelt. Pigem oli see mõni suuremat sorti Eesti kartser.
Räpasel, rasvasel ja tolmunud kivipõrandal õhukese lina peal magas liikumatult neli või isegi rohkem inimest. Vastas istus noor perekond. Kõik nad olid paljajalu. „Siit saab raudselt jalaseene,» täheldas mu bakteriofoobist sõbranna.
TEAVE
Reisiportaal Trip.ee koostöös reisifirmaga Up Travel kuulutas aprillis välja jutukonkursi «Minu ekstaatiline reisielamus». Juuli keskel valisid korraldajad välja kaks parimat juttu, teise koha võitis järvalase kirjeldatud India-reis.