Jalgrattamuuseumis esitletakse raamatut

2011. aasta sügiseni töötas üle saja aasta vanas majas kohalik postkontor. Siis otsustas Eesti Post sellegi aleviku keskele kolida. Vallavalitsus oligi küsimuse ees, mida tühja ja laguneva, kuid väärika ajalooga majaga peale hakata. Ime sündis, imetegijaks osutus Valdo Praust (alumisel fotol kübaraga). Mees nagu orkester: küberneetik ja küberturvalisuse asjatundja, mõisaajaloo uurija, ajalooraamatute autor ja mõisaportaali www.mois.ee looja, kartograafiahuviline. Kõigele lisaks tohutu suure jalgrataste kogu omanik. Praust koos sõpruskonnaga MTÜst Eesti Jalgrattamuuseum otsis juba mõnda aega kohta, kus mitutsada jalgratast ja palju muud ratastega seonduvat püsivalt esitleda. Silma jäi tühjalt seisev vana vallamaja. 2013. aasta sügisel sõlmiski MTÜ Väätsa vallaga lepingu ja sai ajaloolise hoone enda kasutusse. Samal sügisel algas remont ja 2014. aasta juulis oli võimalik juba kahes ruumis jalgrattatehnikat esitleda. Tänavu 17. maiks said valmis kõik kuus ekspositsioonisaali ning võis muuseumi ametlikult avada. Nädal tagasi, 28. novembril kutsus Praust rahvast Väätsale jalgrattamuuseumi jalgrattaajaloo konverentsile. Ettekannetega esinesid spordiajaloolane Tiit Lääne, tehnikaajaloo huviline Rain Vaikla ja Valdo Praust. Huvilisi oli tulnud kokku üle Eesti. Kes veel pole jalgrattamuusuemis käinud, minge tutvuge. Te ei kahetse. Väärikas vallamaja on saanud uue hingamise. Foto: Kaarel Aluoja

Eesti Jalgrattamuuseumis (Pikk 9, Väätsa, Järvamaa) toimub 17. augustil kell 16 EV 100 raamatusarja kuuluva Valdo Prausti raamatu “Eesti teede ja transpordi 100 aastat. Iidsetest radadest tänapäevase taristuni” esitlus.

„Eesti teede ja transpordi 100 aastat. Iidsetest radadest tänapäevase taristuni“ kajastab ühtse tervikuna Eesti teede ja transpordi ajalugu, võttes kokku nii veeteed, maanteed, raudteed kui õhuteed, samuti nendel eri aegadel liikunud sõidukid. Põhjalikult on välja toodud teedevõrgu areng 1920.–30. aastatel, mil varasemad teed tuli kiiresti ümber kujundada iseseisva Eesti Vabariigi vajadusi arvestades. Kuna riik ei tekkinud 1918. aastal aga tühjale kohale, siis on lühidalt vaadeldud ka teede varasemat ajalugu, samuti arengut nõukogude ajal ning taastatud Eesti Vabariigis.

Raamatust saab muu hulgas teada, millal ja kuidas hakati veeteedele eelistama maismaateid ning kuidas ja miks tekkisid nende kõrvale raudteed ja hiljem ka lennuliinid. Raamatu lõpus on toodud ülevaade teede ja transpordi valdkonnaga tegelevatest muuseumidest Eestis.

Lisainfo!