Virve Sepp: Esimene erapoodnik Paides

  • Pakkus kaupa ja teenuseid, mida inimesed vajasid
  • Tegutsemine on lihtsalt veres
  • Tunne, et sind vajatakse on oluline

Virve Sepp

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Kauaaegne Paide väikeettevõtja Virve Sepp oli üks esimesi, kes söandas kuu aega enne Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamist teha algust linna esimese erapoega. 27 aastat hiljem tunneb ta uhkus, et samas kohas ja samast algatusest sündinud kangakauplus tegutseb edukalt edasi.

Kuidas jõudsite mõtteni asutada pereäri ja teha seda just kangapoega?

Töötasin 90ndate algul Paides remondi- ja ehitusvalitsuses ning ametiühingu esindajana käisin töötajatele Sindist kangaid toomas.

Ajad olid sellised, et rõivaid polnud eriti saada ja naised tahtsid neid ise õmmelda, aga selleks oli vaja ilusaid kangaid.

"Olen märganud fenomeni, et maakonnast lahkunud järvalased leiavad üksteist alati üles ja hakkavad omavahel läbi käima," ütles Virve Sepp.

Nii kujunesid Sindi tekstiilivabrikus välja soojad suhted. Viisin neile vahetuskaubana Paidest võid ja juustu. Samas hakkas kuklas tiksuma plaan teha päris oma äri. Julgustust anti ka Sindist. Sealt öeldi, et mis ma siin edasi-tagasi sõidan, tehku endale kauplus ja nemad on aktsionärid.

Esialgu paar kuud nii oligi, kuid siis asutasime ikka täitsa oma perefirma ning võtsime poepidamise sada protsenti oma õlule.

Kangaäri nimi Eve on kokku pandud nimede esitähtedest ehk siis kaupluse asutajad olid minu abikaasa Evert, mina Virve ja äi Eino Sepp. Eve on ju ilus eesti nimi ja ühele naiselikule poele igati paslik.

Tänu Linda Arrasele, kes töötas õmblusateljees, saime head ruumid. Kangapood sobis õmblustöökoja kõrvale ju imehästi. Täiendasime teineteist ja tegime algusest peale koostööd.

Kui lihtne või raske oli kangaäriga väikelinnas ellu jääda?

Avasime poe 1991. aasta juulis. Toonane linnapea Jaan Rõuk käis avamas ja ütles, et küllap peame aasta lõpuni ikka vastu.

Mis seal salata, eraettevõtja olla polnud sel muutusterohkel ajal lihtne. Mäletan, et alustasime äri kahe inimese puhkuseraha ja palgaga. See oli kogu meie kapital.

Sõitsime abikaasaga Eestis kangaid otsides ringi ning püüdsime ilusat ja soodsat kaupa lettidele tuua nii palju, kui vähegi saime.

Et äri edeneks, korraldasin Eve kangaärist ostetud kangastest õmmeldud rõivastega Paide kultuurikeskuses moedemonstratsioone. See innustas inimesi rohkem ise õmblema ja väärtustas müüdavaid kangaid.

Eks tulid ka ajad, kus kangaid enam nii palju ei ostetud, ja siis otsisin lisateenimise võimalusi. Mingil hetkel koondus mu tähelepanu pruutidele. Abiellujad nägid pruutkleitide saamisega tohutult vaeva. Küll otsiti kangast, millest õmmelda, küll joosti Tallinna laenutuste vahet. Järvamaal polnud ühtegi laenutust. Nii tulingi mõttele, et ajan portsu pulmakleite kokku, teen need ateljees korda ja panen laenutusse.

Pildistasime kleidid oma tüdrukute seljas üles ja panime kokku albumi. Album rändas perekonnaseisuametisse, kus see avalduse esitajatele pihku pisteti. See oli paljudele sel ajal suureks abiks.

Hiljem vahendasin kangapoest ka keemilise puhastuse teenust, sest sedagi polnud Järvamaal. Tahtsin ikka inimestele abiks olla ja pakkuda seda, mille järele tekkis vajadus.

Sel moel püsiski Eve kangaäri hinges 12 aastat, kuni ma Paidest lahkudes ruumid, alles jäänud kauba ja sisustuse Paide vanas kinomajas tegutsenud Lipi-Lapi ärile maha müüsin.

Nemad jätkasid põhimõtteliselt sama äri ja teevad seda edukalt siiani. Eriti rõõmsaks teeb mu meele see, et nad on oma ettevõtet aastatega arendanud ja laiendanud.

Virve Sepp kunagine ettevõtja Paidest, Eve kangaäri omanik. Nüüd Rae kultuurikeskuse majaperenaine.Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Millal ja miks te Järvamaalt lahkusite?

Olen sündinud ja kasvanud Paides Parkali tänavas. Kui väikest põiget Võrru mitte arvestada, siis olen elanud Paides suurema osa oma elust. Seal on kasvanud ja koolis käinud ka mu tütred Kristi ja Virge.

Abikaasa surma järel oli mu hing väga katki. Mul oli Paides raske edasi olla. Olin hirmul ja haavatav. Püüdsin hakkama saada, kuniks tütardel Kristil ja Virgel said koolid läbi ja nad läksid nii-öelda oma elu peale.

2003. aastal läksingi tütardele pealinna järele. Tundsin lihtsalt, et see on õige hetk Paidest lahkuda ja olla oma kallitele lähemal.

Mulle meeldis ka mõte, et lahkun ettevõtlusest siis, kui kõik on hästi ja on, mida edasi anda. Kolisin kohe Jürisse, mis polnud liiga kaugel Tallinnast ega ka Veskimöldres elavate tütarde peredest.

Kui lihtne oli uue eluga harjuda?

Päris raske. Esialgu ei leidnud ma kuidagi oma kohta. Läksin ühte metalliettevõttesse disaineriks, kuid see polnud päris see, mida teha tahtsin.

Siis olin mõnda aega Tallinnas Park hotellis hommiku-bufee vanem.

Viimaks kutsusid Rae valla esindajad mind 2005. aasta valimiste ajal valimiskomisjoni appi. Ju ma siis jäin neile tegutsejana silma, sest üsna pea sain ettepaneku asuda Rae uuenevas kultuurikeskuses ürituste koordinaatoriks.

Et kultuur ja ürituste korraldamine on alati minu suur kirg olnud, läksin rõõmuga ning sain õige pea aru, et olen omas elemendis ja äärmiselt toredas asutuses.

Nüüd olen olnud Rae kultuurikesuses juba 13 aastat ja minu ametinimetus on majaperenaine. Põhimõtteliselt olen juhataja parem käsi, kes kõik praktilised tööd majas ära korraldab.

Mille põnevaga te Rae vallas veel tegelete?

Olen eakatega tegelemise suuresti enda õlule haaranud. Esmalt võtsin juhendada eakate tervisevõimlemise ringi. See on aastatega väga menukaks saanud. Sel teisipäeval oli mul saalis 26 võimlejat. Neist vanim on 92aastane ja noorimad umbes minuealised.

Peale selle võtsin vedada Rae valla memme-taadi klubi. Kui alustasin, oli seal vaid 14 tegusat hinge ja vaid üks neist meessoost. Nüüd käib iga kuu üritustel 50-60 inimest ja mehi on rohkem kui kahel käel sõrmi.

Meil on iga kuu klubiõhtud koos pidulikuma söömaajaga. Teeme ise midagi toredat või kutsun huvitavaid inimesi rääkima.

Paar-kolm korda aastas korraldan ekskursioone, kus buss on alati puupüsti täis. Oleme käinud muuseumides, tehastes, kaunites mõisates, koduaedades ning isegi jõusaalis ja spaas. Alati on huvitav ja lõbus olnud.

Memme-taadi klubile lisaks juhendan eakate näiteringi, kus valmistame klubiõhtuteks etteasteid või seame lavaküpseks mõne tüki, mida passiks ka mõnel valla üritusel mängida.

Nii ongi, et tegutsen iga päev neljal rindel: töö kultuurikeskuses, memme-taadi klubi, tervisevõimlejad ja näitering.

Nagu kultuuritöötajad hästi teavad, siis mõnikord jõuan tõesti koju alles poole öö ajal. Aga ma olen ikkagi oma töö ja eluga väga rahul. Mulle meeldib see, mida teen.

Kui palju jääb teil aega tütardega suhtlemiseks?

Tähtsamatel pühadel ja peresündmustel saame alati kõik peredega kokku. Selle aja leian igal juhul.

Meil on tavaks saanud teha koos midagi põnevat. Kas lähme matkale või suusatama või külastame mõnd huvitavat kohta. Niisama me tavaliselt ei istu.

Mul on neli lapselast. Kristil on kolm last ja Virgel üks laps. Tütred on leppinud, et sellist kodust igal ajal nipsust võtta vanaema nende lastel pole. Nad saavad oma elukorraldusega sedavõrd hästi hakkama, et see pole kunagi mingi probleem olnud.

Olen oma lastele ja lastelastele olemas nii palju kui saan ja toetan nende ettevõtmisi igati. Olen uhke nii oma tütarde kui ka mõlema samuti Järvamaalt pärit väimehe üle.

Minu eeskujul on ka tütardest saanud eraettevõtjad ja nad saavad oma valitud aladel hästi hakkama.

Virve Sepp kunagine ettevõtja Paidest, Eve kangaäri omanik. Nüüd Rae kultuurikeskuse majaperenaine.Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Mida teete vabal ajal, kui seda kusagilt üle peaks jääma?

Ega seda eriti jää jah. Kunagi armastasin rahvatantsu ja tantsisin Paides naisrahvatantsurühmas Kägärä. Nüüd ma enam ei tantsi. Pigem saab liikumisvajadus rahuldatud võimlemistunde ette valmistades.

Ma pole kunagi olnud suurem asi kuduja ja heegeldaja. Küll on mul hobidest enim külge jäänud õmblemis- ja disainimisoskus.

Kui kultuurikeskuses on vaja mingeid rõivaid parandada või veidi ümber õmmelda, siis sellega saan hakkama.

Oma disainihuvi rahuldan elukaaslase Ameerika busside sisusid kujundades. Mina mõtlen välja ja tema teeb praktiliselt mu mõtted teoks. Oleme Ameerika autode näitustelt oma sõidukitega uhkeid auhindu võitnud.

Milline on praegu teie side Järvamaa ja järvalastega?

Olen ennast alati läbi ja lõhki järvalaseks pidanud ning jäänud seal elavate sugulaste ja sõpradega suhtlema. Olen märganud fenomeni, et maakonnast lahkunud järvalased leiavad üksteist alati üles ja hakkavad omavahel läbi käima.

Järvamaa eluoluga hoian end ikka kursis. Loen internetist uudiseid ja suhtlen Paides elavate sõpradega, kellelt kuulen kohalikke uudiseid.

Järvamaale või Paidesse satun kahjuks harva. Kuna väimehed on Järvamaaga vanemate kaudu tihedamalt seotud, siis tütred ja nende pered satuvad sinnakanti isegi sagedamini.

Ka minu uueks elukaaslaseks sai endine järvakas, aga et tema emakodu on hoopis Järvakandis, siis on välja kujunenud nii, et meie suvekodu on hoopis seal.

Mis tunnetega Paides oldud ajale tagasi mõtlete?

Need tunded on enamasti helged. Südame teeb veel nüüdki soojaks lastele laatade korraldamine.

Kui Eve kangaäri sai kolmeaastaseks, korraldasime maja ees laada, kuhu ootasime lapsi oma asju müüma.

Sellest sai tore tava. Poe viiendal sünnipäeval korraldasime juba Vallimäel suure laada, kus oli lastele toredaid tegevusi, atraktsioone ja senisest rohkem kauplemist.

Esimesed sammud on tehtud ka poliitikas. Astusin erakonda, kui tuli Res Publica, kuid erakonna liitumise järel Isamaa Liiduga oli nende uudsus ja vaimsus minule kadunud. Nüüd pole ma enam poliitikaga ammu seotud.

Tore oli Paides tegutseda ka aktiivses naiste Z-klubis. Klubi koondas aktiivseid ja ettevõtlikke naisi ning meie eesmärk oli toetada meeste Lionsi klubi tegevust ja lüüa kaasa kohalikus heategevuses. Olin Z-klubis ühe hooaja ka piirkondlik president.

Ma pole kunagi suutnud paigal püsida. Olen tegutseja inimene ning kõige selle kõrvalt, mis siin on saanud rääkida, tegin tegelikult veel palju muudki.

Küll aitasin kultuurikeskuses üritusi teha, küll olin Purdi koolis õpetaja, küll korraldasin seltskonnatantsude õpetamist ja nii edasi.

Kas hing Järvamaale tagasi ei ihka?

Ei. Ma olen nüüd Jüris ja Rae vallas oma koha leidnud. Olen siin õnnelik.

Ma tunnen, et mind vajatakse, ja kõige selle eest, mida teen, olen palju kiita ja tunnustada saanud. See, kuidas valla eakad nüüd kodudest välja tulevad ja tegevustes kaasa löövad, pole vallajuhtidele märkamata jäänud.

Pealegi pole olukord selles suhtes ju muutunud, et olen tütardele ja nende peredele siin olles lähemal.

Virve Sepp

Sündinud 1951 Paides.

Õppis Paide I keskkoolis ja seejärel Tallinna kaubandustehnikumis.

1974. aastal läks abiellumise järel elama Võrru. Töötas kolhoosi kaadriinspektori, ametiühingu esimehe ja komsomoli sekretärina.

1981. aastal tuli Paidesse tagasi ja töötas Paide III keskkoolis sekretäri ja asendusõpetajana.

Seejärel kutsuti ta ettevõtte asju korraldama remondi- ja ehitusvalitsusse, kus ta tegutses ka ametiühingu esimehena.

1991. aastal asutas koos abikaasa ja äiaga eraettevõtte Eve kangaäri.

2003. aastal kolis elama Jürisse. Töötas metalliettevõttes disainerina ning siis mõnda aega Park hotelli hommiku-bufee vanemana.

Alates 2005. aastast töötab Rae kultuurikeskuses.

Tal on kaks tütart ja neli lapselast.

Tagasi üles