Kuido Saarpuu: Kas sina lasid viiruse liikvele? Mina päriselt ka ei tea, kuhu inimesed on kadunud!

Vaatasin Kanal 2 filmi «Ma olen legend». Mis teha, ulmepõnevikud, eriti kui need räägivad viirustest, maailmalõpust, muteerunud olendidest ja varemetes suurlinnadest, lihtsalt paeluvad. Paeluvad lausa sedavõrd, et suudan korraks unustada, et peategelast kehastav Will Smith ei ole mu lemmiknäitleja, lemmiklauljast rääkimata.

Mina ei ole Will. Ma ei ole legend. Inimlihamaiad muteerunud kollid jäävad minu puhul alati teleriekraanile või kinolinale, viirused teadusasutuste laboritesse, kuid inimtühja maailma kogen pea iga päev.

See siin ei ole kaastunde nurumine, need on kuivad faktid. Faktid, mille paikapidavust kogen üha uuesti. Võtan maanteerattaga ette 35kilomeetrise ringi ega näe mitte ühtegi teist inimest. Mõnel teisel päeval teen 22kilomeetrise otsa ega näe samuti mitte ühtegi inimest.

Loomi rohkem kui inimesi

Äramineja on inimene, kes huvituks kohalikust kinnisvarast, keda huvitaks, kuidas kohapealne elu üldse edasi läheb või ei lähe. Läheb inimene, lähevad ka tema unistused, soovid, kindla kohaga seotud karjääri- ja eluplaanid.

«Võibolla olid need liiga kauged ringid?» leian end mõttelt. «Võibolla on linnalähedastel radadel rohkem liikumist?»

Ei, ma eksi. Taaskord!

Elusolendeid, küll metskitsi, küll jäneseid, näen tihti. See ei ole endiselt «Ma olen legend» ja varemetes New York, kus loodus kunagi endale kuuluvat tagasi võtab ja tükk tüki haaval betoondžunglit lagundab, kuid midagi sarnast selles kõiges siiski on.

Kuhu inimesed Kesk-Eestist, Järvamaalt on läinud?

Mis on juhtunud?

Millal?

Miks?

Need küsimused jäävad enamjaolt vastuseta, sest juhtunud ei ole tegelikult midagi. Igapäevaelu! Täna läheb ära üks, järgmisel nädalal teine, aastas on ühe keskmise maakonna peale lahkujaid juba sadu.

Seda ametliku statistika järgi, see on nende arv, kes vaevuvad end mujale elama kirjutama. Kui palju on äraminejaid ühel aastal tegelikult, seda ei tea keegi. Kui palju on neid, kes veel on jäänud, kuid kellele ühel hetkel saab jänestest ja metskitsedest küllalt – ka selle kohta andmed puuduvad.

Eesti mitte ainuüksi ei ole Tallinna poole kaldu. Eesti majandus-, kultuuri-, hariduselu – see ongi Tallinn (ja natukene Tartut).

Üks kardab üksindust, teisele on liig metsloomade suur arvukus, kolmas läheb õppima, neljas erialatööd otsima, viies baare-pubisid-ööklubisid täis elu otsima.

Olgu põhjus mis tahes, kuid kindel on see, et linnriigistuvas Eestis pakub selleks parimaid võimalusi meie suur pealinn. Seda ütlen isegi mina, kes ma ei ole Tallinna-usku.

Nii ei olegi muud, kui avastad end ühel hetkel neil rattateedel sõitmas mugavalt üksinda ja pead seda täiesti normaalseks. Lähed tipptunnil ujulasse ja võtad enesestmõistetavalt, et igal basseinireal on vaid üks ujuja. Kaks või kolm tähendaks juba ülerahvastatust ja teistega arvestamist. Seda sa ei soovi ega peagi tegema.

«Ma olen legendi»-laadsete ulmepõnevike vaatamiseks on kinoseansid sadade istmetega saalis valdavalt mõneteistkümnele inimesele. Et oleks ikka privaatne, et ei tunneks kõrvalistujate küünarnukke oma ribidesse torkavat.

Läheb inimene, lähevad unistused

Ärge arvake, et asi on kvaliteedis. Paide ja Türi vahel on korralikud kergliiklusteed, seesama Paide ujula valmis mõni kuu tagasi, uued filmid linastuvad muusika- ja teatrimajas pea samal ajal kui suurtes linnades. Inimtühjus näitab, et meid lihtsalt enam siin ei ole. Ei ole ka paljudes teistes maakondades, väikelinnades, küladest rääkimata.

Iga lahkuja on kaotus, võimalik tühimik lasteaia- ja koolikohas, üks kohalikke teenuseid kasutav klient vähem.

Äramineja on inimene, kes huvituks kohalikust kinnisvarast, keda huvitaks, kuidas kohapealne elu üldse edasi läheb või ei lähe. Läheb inimene, lähevad ka tema unistused, soovid, kindla kohaga seotud karjääri- ja eluplaanid.

See polnud kaua aega tagasi, mil linnadesse mindi lihtsama elu peale, läksid need, kes maal (talupidamisega) hakkama ei saanud.

Kas tänapäeval on selles kõiges midagi muutunud? Talutemaatika pole enam niivõrd aktuaalne, kuid hakkamasaamine küll. Kui linn pakub selleks paremaid võimalusi, siis oleks lollus ju mitte minna. Paljud on läinud, miks mitte sinagi.

Mis tooks lahenduse? Mis väldiks linnastumist, koondumist suurlinnadesse? See on miljoni dollari küsimus! Sellele vastust ei tea vahest isegi Will Smithi kehastatav teadlasest kangelane.

Nii palju, nagu on põhjusi äraminekuks, nii palju peab neid olema ka tagasitulekuks. Pole vaja üldistada, igal liikujal on omad põhjus(ed).

Ajalugu on näidanud, et päriselu kriiside saabudes tühjenevad linnad inimestest otse kui iseenesest. Võtke pikemaks ajaks elekter ära ja näidake mulle, kuidas toimivad kaardimaksed, millisest tanklast saate autokütust või kas ööpäev läbi avatud toidupoed jäävad endiselt avatuks.

Vastus on, et ei toimi, aga see ei tähenda, et kriiski linnastumist pidurdaks. Aastal 2019 ei käi maaelamised linnakorteritest väga erinevaid radu. Mugavus loeb: ahjude-pliitide asemel on elektriküte, käsikaevusid asendab ühisveevärk ja kanalisatsioon. Kuniks nutiajastu kestab, on kõikjal hea. Kui tuleb mingil põhjusel kiviaeg tagasi, on jällegi kõikjal halb ehk kriisikartus meid elukohti vahetama ei pane.

Festivalipäevad ei peegelda tegelikkust

Leian endiselt, et ükskuid sädeinimesi ja kommuune arvestamata on elujõulisust tagav kriitiline hulk inimesi Eesti maapiirkondadest juba läinud. Mõni läks selle loo kirjutamise ajal, suur osa on ammu läinud, paljud kaaluvad minekut, ükslikult ja paaridena, perede ja tutvusringkondadena. Fakt on see, et nad on läinud. Siseriikliku rände arvestuses võidab valdavalt Tallinn (ja Harjumaa).

Loomulikult on erandeid, kuid nii nagu on üksinda raske elada pereelu, ei moodusta kümmekond inimest tugevat ja tegusat külakogukonda, sada inimest alevikku või tuhatkond elanikku arenevat väikelinna.

Vastupidi, kui elanike arv on kogu aeg punases, võib iga äramineja kaardimaja kiiresti kokku kukutada.

Ei maksa arvata, et kui suvised suurfestivalid maale elu toovad, siis nii ongi iga päev. Jah, Paides arvatakse, Viljandis folgitakse, Pärnus sai (vahest saab kunagi veel) kõvasti pidu, kuid käige nendessamades kohtades talvel, suvalisel päeval ja suvalisel kellaajal. Kas päeva jooksul jalutab endiselt 10 000 inimest vastu?

Ei, heal juhul on vastutulijaks segaduses kohalik, kes ei saa aru, kas tõesti on mõni tapjaviirus liikvel. Aga temalgi pole aega selle kõige üle pikalt juurelda, sest rattasõidud on tehtud, ujumas käidud ja õhtul tuleb televiisorist «Ma olen legend». Tuleb kiirustada!