Kes küll annaks arvamusfestivalile mõtet ja hoogu?

  • Me kõik vastutame kliimaprobleemide eest

Silja Ratt

FOTO: Postimees.ee

Nädalavahetusel saime Paides osa juba seitsmendast arvamusfestivalist. Skeptikud on lagedale tulnud küsimusega, mis kasu arvamusfestivalist on, millised on käegakatsutavad tulemused, mida see üritus pakub, või kas arvamusfestivali aeg pole ehk ümber saanud.

Kiire elutempoga maailmas, kus meilt nõutakse kogu aeg saavutusi ja kiireid tulemusi, kipume unustama, et kõik suured teod ja muutused võivad saada alguse pisikesest ideest ning et suurte tulemusteni võivad viia ka igapäevased pealtnäha tähtsusetud otsused.

Näiteks Paide teater, mis kasvas samuti välja arvamusfestivali arutelust, ei potsanud arutelujärgsel päeval koos näitetrupiga Paide kesklinna maha. Idee küpses pikalt, ent nüüd on meil teater päris näitlejatega tõepoolest Järvamaal olemas.

Sageli arvatakse, et noored paisutavad probleeme üle ning pakuvad välja liiga mustvalgeid lahendusi. Reedeõhtuse kliimadialoogi lõpetuseks kõlasid noorte suust siiski üsna lihtsad soovitused.

Kui soovida arvamusfestivali konstruktiivselt kritiseerida, võiks ürituse niisama mõttetuks nimetamise asemel vaagida, kas seal jätkub arutelusid, mis panevad inimesi tõesti kaasa mõtlema ja jäävad pähe kummitama ka siis, kui festival on lõppenud.

Tänavu kujunes populaarseimaks aruteluks kliimadialoog presidendiga, kus noored arutlesid koos Kersti Kaljulaidiga kliimasoojenemise üle. Kui nii mõnegi teise arutelu puhul oli huvilisi tagasihoidlikult, siis kliimadialoogi oli kuulamas sadu inimesi.

Arutelul kerkis mitu korda esile küsimus, miks on noored ikkagi asunud kliima pärast streikima, samal ajal kui nii mõni täiskasvanud ei pööra kliimateemadele sugugi tähelepanu.

Publik jäi õige vaikseks, kui üheksa-aastane Marta Johanna Tammiste selgitas tagasihoidlikul, ent tõsisel moel, et täiskasvanud võivad ju kliimaprobleemide olemasolu eirata, ent noored peavad sellises tulevikus elama. Tulevikus, mida kujundavad praeguste täiskasvanute (ja muidugi ka noorte) otsused ja mis praegu paistab õige tume.

Marta Johanna siiras avaldus pälvis tormilise aplausi, nagu ka mõni teine kliimadialoogil kõlanud sügav mõte. Tegelikult just see oligi üks neist hetkedest, mil arvamusfestivalist võib tõusta päris kasu. Aga nagu festivali eestvedajad on öelnud, siis see, kas ja mida aruteludel osalejad kaasa võtavad ning kas ja kuidas saadud inspiratsiooni tegudevankri ette rakendavad, on juba iga inimese enda teha.

Arvestades, milline rahvahulk kliimadialoogil viibis ja kui palju aplause arutelu jooksul kõlas, siis võiks järeldada, et inimesed – nii pensionärid, keskealised kui ka noored – peavad kliimasoojenemist oluliseks teemaks ega arva, et see on pastakast välja imetud pseudoprobleem.

Võibolla tõepoolest pole paljud probleemi varem süvenenud ja alles noorte murelikud mõtteavaldused panid neid esimest korda tõsiselt arutlema, mida nemad saaksid meie planeedi säästmiseks ära teha.

Aga nii ebamugav, kui see ka ei ole, siis kliimasoojenemise pidurdamiseks ei saa välja mõelda universaalset plaani, mille teeb teoks entusiastide grupp kuskil eemal ja kelle töö päästab lõpuks meie kõigi naha.

Lahendus on palju tüütum: me kõik vastutame kliimaprobleemide eest, millega silmitsi seisame, ja ainus võimalus neid natukenegi vähendada on oma igapäevaelu muuta.

Sageli arvatakse, et noored paisutavad probleeme üle ja pakuvad välja liiga mustvalgeid lahendusi. Reedeõhtuse kliimadialoogi lõpetuseks kõlasid noorte suust siiski üsna lihtsad soovitused.

Kliimamuutuste pidurdamiseks eelista ühissõidukit autole või vähemasti jaga autot. Suurte koguste liha söömise asemel tee tutvust taimsete toitudega. Ühekordse plasttopsi asemel kanna kaasas korduvkasutatavat topsi. Sordi prügi.

Need soovitused on lihtsad sammud, millest vähemalt mõne saaks kindlasti üsna lihtsa vaevaga harjumuseks muuta.

Ent samal ajal kui noored ei häbene teiseringipoodidest rõivaid osta, käivad tanklas oma topsiga kohvi ostmas ja näitavad teatrietendusel kontrolörile telefonist e-piletit, on meil tohutu hulk täiskasvanuid, kes ei näi suutvat isegi kõige pisemate muutustega kaasa minna, sest mugav on ju elada nii, nagu seni on elatud. Praegu pole ju veel miski kokku varisenud.

Kliimadialoogil osalenud noored tõdesid, et nii noored kui ka täiskasvanud armastavad mõelda, et nende valikutest ei sõltu nagunii midagi. Mida muudab üks kasutamata jäänud plastkõrs või kilekott? Aga kui seitse miljardit inimest iga päev selle kilekoti ja plastkõrre võtmata jätaksid, oleks muutus ometi hiigelsuur.

Kui jätkame autoga tööle sõitmist, samal ajal kui koduuksest mõnesaja meetri kaugusel käib tasuta ühissõiduk, või ei suuda omaks võtta isegi nii lihtsat asja nagu kahepoolne printimine ning pakendame toidupoes kõik banaanid ja üksikult ostetud õuna kangekaelselt kilekotti, on selge see, et paremaks ei lähe küll midagi. (Siinkirjutaja ei ole kõikidest nendest pahedest sugugi prii.)

Ilmselt kõik, kes kliimadialoogi arutelul entusiastlikult plaksutasid, ei tee oma elus erilisi muudatusi. Aga nii, nagu kliimasoojenemine on meie kõigi tegude tagajärg, on meie kõigi teha ka see, kui mõttekas oli seekordne arvamusfestival. Kas viitsime aruteludelt kuuldud inspireerivad mõtted tegudeks teha või otsustame, et meie tegudest ei sõltu nagunii midagi.

Tagasi üles
Back