Köisis elava Birgit Itse teada räägiti külas esimest korda hundijuttu kevadel. «Lagedatel põldudel majade vahel lonkiv üksik hunt tundus meile üsna uskumatuna. Arvasime, et küllap on see mõni hulkuv koer,» meenutas ta.
Millalgi jaanipäeva paiku tuli Itse poeg tuppa ja teatas, et tema enam maja taha metsatukka ei lähe, sest nägi, kuidas hunt kassi maha murdis ja ära sõi. «Lohutasime ja rahustasime, et see on ehk ikka koer,» sõnas Itse.
21. septembril nägi Itse looma magamistoa akende all õunu söömas. «Tegime pilte. Lapse sõnul oli tegemist sama loomaga, keda ta suvel metsatukas nägi. Vilistamisele ta ei reageerinud, hüüdmisele ka mitte. Arvasime, et ju on kärntõbi kuulmist kahjustanud. Hirm oli kassi pärast, kes õnnetuseks samal ajal õues patseeris, kuid jõudis siiski puu otsa ronida,» lausus Itse.
Ajendatuna soovist kassi päästa ja hoovi tulnud looma tähelepanu kõrvale juhtida, loopis Itse aknast välja juustuviilakaid. «Meile tundus endiselt, et hundiks on loom liiga väike. Juust tekitas huvi ja ta liikus aknale veelgi lähemale. Kuigi ka õunu sõi ta majast umbes kümme meetrit eemal,» ütles ta.
Samal päeval näitas Itse pilti naabritele, kes teatasid, et on sama looma mitu korda näinud. «Naabridki kaldusid arvama, et see on pigem koer. Ta oli selline väike ja armetu,» ütles Itse. «Hiljem jõudsid meieni teated, et naaberkülas Müüsleriski on sama looma nähtud.»