Eakate kooskäimised annavad elusama elu
Koos on kergem: ühiselt saab palju rohkem ära teha kui üksinda

Sel nädalal pälvis Eha Pehk Türi valla kuldse aumärgi silmapaistva panuse eest eakate ühistegevuse eestvedajana, kauaaegse vabatahtliku töö eest eakate õigusabiteenuse loomisel ja osutamisel, eakate tegevuskeskuse ja klubi Ehavalgus töö korraldamise ja juhtimise eest.

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Türi eakate päevakeskuse ja klubi Ehavalgus eestvedaja Eha Pehk teab hästi, et kõige hullem, mis eaka inimesega saab juhtuda, on omaette hoidmine ja sellest tulenev üksildus. See kustutab kiiresti elutahte. Teiste omaealistega koos aega veetes on väljateenitud vanaduspuhkus palju helgem.

Mis tundega teie pensionipõlvele vastu astusite?

Olen selline omamoodi inimene, kes seab ise endale teatavad piirid. Laulsin aastaid kooris, kuid otsustasin mingil hetkel, et kui saan 45, siis enam ei laula. Nii läkski, et vanuse täitudes ma enam laulma ei läinud.

Sama oli ka tööga. Andsin endale lubaduse, et kui pensioniiga kätte jõuab, tulen kohe töölt ära. Nii oligi. 63aastaselt lõpetasin oma töö Järvamaa arenduskeskuses, kuid jätkasin tegutsemist pankrotihaldurina. Sain oma aega ise plaanida ja see sobis mulle sel eluperioodil hästi.

Parem on ikka elada kogu aeg täiel rinnal ja teha kohe neid asju, mida tahad ja õigeks pead

Nüüd olen ka töö pankrotihaldurina lõpetanud. Selle eel oli mul küll hirm, millega ma edaspidi oma päevi täidan. Samas teadsin, et olen ju alati tahtnud rohkem aega leida lugemiseks, kunstinäitustel käimiseks ja reisimiseks. Nii oligi, et sain seda kõike endale rohkem lubada. Nii et musta masendust mul peale ei tulnud. Olen alati leidnud endale tegevust.

Sellist tunnet, et jääks koju diivanile pikutama ega teeks kohe midagi, teil siis polnud?

Sellist eesmärki küll ei olnud. Aga see ei tähenda, et mõnikord ei võiks jalga sirgeks lükata ja lihtsalt kodus mõnusalt puhata. Inimesel peab olema ka aega mõtisklemiseks, iseendaga olemiseks. Elan keset metsi üsna eraldatult ning mul on suurepärane võimalus istuda oma hoovis, nautida ümbritsevat vaikust, rahu ja ilu.

Millega te kodus olles tegelete?

Traditsioonilist käsitöö- ja aiandushobi mul pole. Kunagi oli maja juures küll kartulimaa ja rohkelt peenraid, kuid nüüd on vaid talulilled ja väike aiamaalapike. Olen potipõllundusest loobunud, sest mul on selleks kuluva ajaga parematki peale hakata.

Käsitöösoont pole mul kunagi olnud. Hindan ja imetlen, kui teised seda teevad, kuid ise ma osavnäpp pole. Süüa meeldib mulle teha, kuid see on pigem praktiline vajadus, mitte nauditav hobi. Eriline korilane ma kah pole, ehkki elan keset metsa. Kui korjan, siis vaid mustikaid, maasikaid ja pohli. Seeni ma eriti ei tunne ja neid seetõttu ämbritega metsast välja ei vea.

Küll loen ma rõõmuga raamatuid, eriti kunstist, kunstiajaloost ja kunstnikest. Seoses eakate juriidilise nõustamisega Paides ja Türil tuleb mul ennast kursis hoida ka oluliste seaduse­muudatustega. Seega pean silma peal hoidma, mida juristidele kirjutatakse.

Märkisite ennist oma suurt reisihuvi. Kuhu te meeleldi reisite?

Minu vaieldamatu lemmik, kuhu olen lausa viiel korral reisinud, on Santorini saar Kreeka saarestikus. See on imeline väike koht, kuhu mind ikka ja jälle tagasi tõmbab.

Meeldejääv ja eksootiline reis oli ka Peruusse, aga põnevuse otsimiseks ei pea tingimata sõitma kuhugi kaugele. Ma naudin näiteks ka väikseid üle lahe reise Helsingisse või Stockholmi, et minna vaatama mõnd erilist kunstinäitust või -galeriid.

Millega väljaspool kodu veel aega sisustate?

Püüan kasutada kõiki eakatele loodud võimalusi. Klubi Ehavalgus tegemistes olen kaasa löönud juba paar-kolm aastat. Käime koos kord kuus ning need kokku­saamised on alati olnud väga meeleolukad ja toredad.

Igaüks hoolitseb ise lauakatte eest ning korraldajatelt on alati esinejad ja väga hea tantsumuusika. Mingil põhjusel olen kohanud arvamust, et klubi oleks justkui vanakeste kooskäimise koht.

Olen küsinud nii mõneltki, miks nad ei tule klubisse tantsima. Ma ju tean, et nendele inimestele on alati meeldinud tantsida ja nad on pidudel käinud. Vastuseks olen saanud: «Ei, sinna vanade inimeste sekka me küll ei tule!». Ise on sama vanad kui mina.

Selline suhtumine paneb hämmastama – ega sellega vanust vähemaks saa. Klubi kokku­saamistel käivad ju igati tragid ja naksakad eakad, kes on otsustanud elust rõõmu tunda ja koosolemist nautida.

Käin Paide eakate päevakeskuses vanemaid inimesi juriidiliselt nõustamas ja nägin, kui hästi selline eakate kooskäimisvorm toimib. Mõtlesin, miks ei võiks selline võimalus olla ka Türil. Seetõttu võtsingi asja ette, kui vanas tervisekeskuses ruumid vabanesid. Nüüd on alates tänavu 14. veebruarist ka Türi eakatel õdus koht, kuhu kaks korda nädalas kokku tulla.

Ja väärikate ülikool on samuti väärt ettevõtmine, kus käia ja teadmisi ammutada. Õppida pole minu meelest kunagi hilja. Tänapäeval areneb kõik nii kiiresti, et eakamad inimesed ei pruugi kõigest kohe aru saada. Siis ongi hea, kui keegi neid õpetab ja asjad lihtsamalt lahti selgitab. Väline kulub, aga seesmine uueneb.

Kui keeruline on eakaid kodust välja saada?

Ega see lihtne ole. Paljud on juba endasse tõmbunud ega tahagi eriti suhelda. Vägisi ei too kedagi kohale. Tahe suhelda ning oma rõõme ja muresid jagada peab ikka igaühe enda seest tulema. Mõni vajab lihtsalt väikest sõbralikku müksu, et seltskonda tulla.

Eakate päevakeskusse satutakse erinevaid teid pidi. Mõni tuleb lihtsalt uudishimust, mõni tuttavaga kaasa. Kui meeldib, siis jäädaksegi käima. Meil on praegu juba 25–30 sagedast käijat. See ei tähenda, et kõik iga kord kohal oleksid. Eakate kokkusaamised on Türil teisipäeviti ja neljapäeviti kell 10–14. Kõige noorem osaleja on 63aastane ja kõige eakam 87aastane.

Kooskäimisse suhtutakse täie tõsidusega. Isegi sedavõrd, et alguses hakkas mõni mulle helistama ja teatama, kui ei saanud mingil põhjusel tulla. Ütlesin siis, et sellest ei pea teatama. See on võimalus, mitte kohustus.

Meil on uudistamas käinud ka mehi, kuid ainult üks on püsivalt käima jäänud. Loodame, et edaspidi on ehk ka mehed veidi julgemad ja seltskondlikumad.

Mida te päevakeskuses teete?

Meil on igal kokkusaamisel oma teema. Sel teisipäeval näiteks võtsime kaasa lemmikretsepte ja vahetasime neid. Mõni küpsetas retsepti järgi kohe ka koogi kaasa. See oli siis selline toiduteemaline päev.

Järgmisel teisipäeval saame Türi raamatukogus IV klassi lastega kokku ja tutvustame üksteisele oma aja sõnu. Meie mõtleme välja sõnu, mida tõenäoliselt tänapäeva lapsed ei tea, nemad omakorda tutvustavad meile sõnu, mida meie ei tea.

Kavas on korraldada ka vanade seepide ja salmikute näitus. Oleme rääkinud noorusaja mälestusi, voolinud martsipani ja meisterdanud kaarte. Meil on käinud külas psühholoogid ja erinevate ametite esindajad tarvilikke tarkusi jagamas. Sageli teeme väljasõite. Küll mõnda roosiaeda või muuseumi või Kadriorgu huvitavale sündmusele. Tegevust jagub ja niisama mokalaata me pidamas ei käi, kuigi ka selleks tuleb aega leida, sest kus mujal siis veel oma muljeid vahetada saaksime.

Tegevust alustas eakate bridžiklubi, mida veab tuntud mängija Tiiu Valder.

Meil on sein, kuhu paneme tekkinud mõtted kohe kirja. No et meelest ära ei läheks. Tuleb tunnistada, et päris paljud ideed oleme ikka ellu viinud. Samuti peame kooskäimiste kohta kroonikat, kus on kirjas, mida tegime, kus käisime, kes olid kohal, lisaks midagi meeldejäävat või ettevõtmisele iseloomulikku.

Valisime hiljuti keskusele nimeks Pihlapuu. Koostamisel on seltsileping, koostatud ja trükisoe on laulik «Aegade laulud», mis koondab endasse seltskonnalaule läbi aegade.

Nii meie elu kulgeb seni, kuni on ideid, huvi ja jaksu.

Kui õdusalt eakad end praeguses päevakeskuses tunnevad?

Meil on seal kõik olemas. Sisustuse saime valla ja oma osalejate abiga. Paljud lahked inimesed on ulatanud abikäe. Eeakad on toonud kodust asju, mis marjaks ära kuluvad. Kõik ikka selle nimel, et oleks hubane ja hea olla. Need ruumid sobivad meile hästi, sest saame seal omaette olla.

Türi vallavalitsus ja kultuurikeskus on meile väga palju toeks ja abiks olnud. Kahjuks on maja müügis ja me ei tea, mis saab siis, kui sellele peaks uus omanik leitama. Aga nii kaugele pole mõtet ette mõelda.

Mis on see, mis need inimesed ikka ja jälle kokku toob?

Eakate päevakeskusse tullakse seetõttu, et seal on hea õhkkond ja hoolivad suhted üksteise vastu. Meil on mõnus kambavaim. Koos midagi ette võtta ja kuhugi minna on palju lihtsam kui üksinda. Enamik käijaid ütleb, et nad otsivad seltsi ja tegevust ega taha kodus üksi konutada.

Meil pole olnud seni ühtki arusaamatust. Kõik saavad oma arvamused ja ettepanekud välja öelda. Kirjutamata reegel on, et poliitikast me kokku saades ei räägi, kuigi poliitikud on meil sageli külas olnud. Seda aga tasakaalustatult, mitte mingeid erakondi eelistades. Me kuulame ära, mis neil öelda on, ja kõik. Päevakajalistel teemadel muidugi arutleme, kuid oleme seda meelt, et igaühele jäägu sealjuures oma arvamus.

Mida soovitaksite neile, kes kohe-kohe on vanaduspuhkusele jäämas?

Ärge jääge koju passima ega muutuge üksildaseks. Üksindus võib peale tulla ka siis, kui kõrval on teine inimene, on olemas lapsed ja lapselapsed.

Kui ikkagi pole oma muresid ja rõõme kellegagi jagada, tuleb kindlasti otsida seltsi ning üles leida need inimesed, kes huvituvad ja hoolivad. Uskuge, neid on meie ümber palju! Ka pärast pensionile jäämist tuleb elada elusat elu ja nautida sellest igat päeva.

Mida ütleksite veel tööealistele inimestele, kes pensionipõlve ootavad, et puhata ja teha asju, mida muidu teha ei jõua?

Ärge oodake seda! Nii võib ju mõelda küll ja osati on see ka õige. Aga kui see aeg on käes, siis tekib vastupidi hoopis hirm, et plaanitud asju ei jõua ära teha ja kunagi ei tea, millal aeg otsa saab. Parem on ikka elada kogu aeg täiel rinnal ja teha kohe neid asju, mida tahad ja õigeks pead.

Tagasi üles