Aasta looma luulevõistlusel märgati ka Türi tüdrukut

Kobras Foto Arvo Meeks/Valgamaalane

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Eesti Loodusmuuseumi, MTÜ Aasta Loom ja Looduskalender.ee korraldatud aasta looma luulekonkursil „Kopral kodu kaldavees“ osales tänavu kokku ligi 400 võistlustööd koolidest üle Eesti. Tihedast konkurentsist valis žürii välja 26 kirjatööd, mille autoreid ootab preemiaretk Eesti pikima kopratammi juurde. Teiste seas tõsteti esile ka Türi põhikooli IX klassi õpilase Heidy Jallai võistlustööd.

"Aasta looma luulevõistluse puhul pole esmatähtis see, et laps midagi enneolematut kopra kohta ütleks, vaid see, et ta loomale hetkeks keskenduks,“ räägib Aasta looma toimkonna liige Helen Arusoo. „Luuletuse kirjutamine nõuab tähelepanu koondamist ehk palju enamat kui liigi bioloogilist kirjeldamist. Meil on hea meel, et mitu koolitäit õpilasi on nüüd põhjalikult läbi mõelnud, mis loom see kobras ikkagi on," ütleb ta.

Tänavusele konkursile esitati kokku 377 kirjatööd, võistlustöid laekus koolidest üle Eesti ning luuletuste esitajateks olid nii algkooli-, põhikooli kui gümnaasiumiõpilased.

"Saabunud luuletustes said nõrgemad punktid need lood, kus oli bioloogiliselt vale info pandud üksnes riimi pärast. Seejuures tervitasime aga fantaasiat – kuidas kobras nirgile külla läheb või naist võtab – lustakust peab olema! Rõõmustav oli ka see, et kõigis luuletustes olid kobraste hambad kollased ja oranžid, mitte valged – oleme sellest aastakümnete tagusest eksitavast hambapasta reklaami mõjust lahti saanud,“ räägib Helen Arusoo.

Tänavusele konkursile esitati kokku 377 kirjatööd, võistlustöid laekus koolidest üle Eesti ning luuletuste esitajateks olid nii algkooli-, põhikooli kui gümnaasiumiõpilased.

Põnevate nüanssidena kasutasid paljud kirjutajad kopra vanemat, soome-ugri päritoluga nime „majajas“, samuti toodi esile kopra karva kvaliteeti. Samas kopranõre tervislikke omadusi väljendas ainult üks luuletus, mille põhjal tundub, et teadmised kopranõre väärtuslikkuse kohta on hääbuma hakanud.

„Luulevõistluse korraldusmeeskond tänab kõiki õpetajaid ja lapsevanemaid, kes luuletusvõistluse käsile võtsid ja lapsed kirjutama panid! Kõik luuletused olid vahvad ja tunda oli, et vaeva oli nähtud," lisab Arusoo.

Parimate tööde autoritele ning aktiivsematele õpetajatele on auhinnaks välja pandud preemiaretk Eesti pikima kopratammi juurde piibri tegevusjälgedega tutvuma koos “Osooni“ autori ja loodusmehe Tarmo Mikussaarega. Auhinnaks on ka Eesti Loodusmuuseumi priipääsmed.

Heidy Jallai võistlustöö

Castor fiber - aasta loom 2019

Tänane esikaane lugu räägib meie tammide kuningatest ja ühtlasi ka selle aasta loomast koprast. Oleme kinni püüdnud väikeseks 15minutiliseks intervjuuks liigi esindaja Suur Piiber III. Esitasime talle mõned küsimused ja õnnitlesime teda ja tema liiki sellise suure tiitli puhul.

Esiteks palju õnne tiitli puhul. Kuidas te sellele reageerisite?

“Tere ja suur tänu. Meile kõigile tuli see uudis väga suure üllatusena ja kui me hommikul selle sõnumi saime, oli terve meie koprapere suures õnnejoovastuses.”

Mis teie arvates on see põhjus, miks just kobras selle aasta loom on? “

No ega ilmaasjata ei ole öeldud, et inimene tammide tegemist ja kanalite kaevamist kobrastelt on õppinud. Nüüd on see vist nende vastutasu meile.”

Milline on üks õige kobras ehk milline ta välja näeb, mis talle omane on, kus elab, millest toitub jne? “

Kobras on eesti suurim näriline. Meie tavaline pikkus on kuni üks meeter ja kaalume umbkaudu 30 kilo. Meie värvus varieerub helepruunist mustani ja meil on kobrastele ikka iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomustega ja millega hädaohus saame teistele märku anda. Mis eristab meid teistes närilistest on meie tagajala teise varba kaheks lõhenenud küünis, mida kutsutakse “sugemisküüniseks”. Sellega justkui saaksime kammida oma kasukat. Me ehitame oma kuhilpesa tavaliselt okstest või kraabime järsu kaldanõlva sisse augu. Pesa ava on alati allpool veepinda, mis tähendab, et õhk meie pesades on suuresti sumbunud. Me oleme eranditult taimtoidulised, süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Meie pikkade esihammaste tõttu on noorte okste kättesaamine lihtne, tuleb lihtsalt puu maha raiuda.”

Ja viimane küsimus. Kuidas te ennast ja oma pesi kaitsete, sest teadaolevalt ei ole see ju nii nagu teistel imetajatel? “

Jah, see on tõsi. Oma liigikaaslastele anname ohust märku oma lameda sabaga, mida lööme vastu vett. Nii väheneb vaenlasel võimalus meid ootamatult rünnata.” Suur tänu selle lühikese, kuid informeeriva intervjuu eest. Ma loodan, et meie lugejad teavad nüüd teie kohta rohkem ja ma loodan, et naudite seda aastat. “

Suur, suur aitäh hoopis teile, et võtsite selle aja ja meid inimestele tutvustasite.

Seda aastat naudime me kindlasti, sest ega me iga päev nii palju tähelepanu saa.

Tagasi üles