Marutaudi suhtes tuleb endiselt ettevaatlik olla

Marutaud on tõenäoline, kui metsloom kipub ründama. Foto: Ove Maidla

Terviseamet ning veterinaar- ja toiduamet tuletavad meelde, et kahtlaselt käituva mets- või koduloomaga kontaktis olnud inimene peaks kohe pöörduma lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko sõnul pole Eestis marutaudijuhte registreeritud küll juba mitu aastat, kuid teistes riikides on surmav haigus endiselt alles. Näiteks suri novembri lõpus 55aastane Läti kodanik, kes sai marutõve ilmselt teda Indias purenud koeralt. “Kuigi Eestit peetakse marutaudivabaks maaks juba alates 2013. aastast, võib haige loomaga kokku puutuda näiteks välismaal reisides. Samuti ei ole välistatud olukord, kus haige loom on mingil moel Eestisse sattunud,” ütles ta.

Dontšenko sõnul on marutaudivaktsiin olemas kõigis Eesti haiglates. “Kui inimene on olnud kontaktis võõra mets- või koduloomaga, tuleb kohe pöörduda lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.” Lisaks soovitab Dontšenko kindlasti õpetada loomadega käitumist  lastele, kes võõrast looma võivad paitama hakata. “Marutaud on äge kesknärvisüsteemi kahjustusega haigus, mis paneb loomad teistmoodi käituma. Seega võib metsloom muutuda pealtnäha sõbralikuks ja tulla inimesega kontakti otsima,“ lausus ta.

Marutõveviirusega nakatumine algab hetkel, mil haige looma sülg satub hammustuse kohta, kriimustusse või haava. Haigustekitaja jääb ligikaudu nädalaks sissepääsuväratisse, kus ta paljuneb. Viirus liigub mööda närvitüvesid selja- ja peaajju, edasi tungib silmadesse, südamesse, nahka ja suuõõnde. Viirus paljuneb süljenäärmetes ja eritub süljega, nakatunud looma sülg võib tekitajat kanda kuni kaks nädalat enne looma silmanähtavat haigestumist. Marutõve keskmine peiteaeg üks kuni kaks kuud, olles minimaalselt üks nädal ja maksimaalselt rohkem kui aasta. Peiteaja pikkus sõltub viiruse sisenemise kohast ja on seda pikem, mida kaugemal see on peaajust.

Veterinaar- ja toiduameti metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise projektijuhi Enel Niine sõnul on 95 protsendil juhtudest marutaud inimeseni jõudnud lemmikloomaga kokkupuutest, hammustusest või haavade saastumisest haigustekitajat eritava looma süljega. „Tuletame lemmikloomaomanidele meelde, et lemmikloomade marutaudi vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik juba üle 65 aastat,“ ütles Niin.

Niin lisas, et iga loomaomaniku kohustus on tagada, et tema lemmikloom saaks marutaudi suhtes vähemalt kord kahe aasta jooksul vaktsineeritud. „Lisaks ei tohi  lasta loomi hulkuma, sest nii võivad nad puutuda kokku võõraste loomadega,“ lausus ta.

Niine sõnul tuleb metsloomade ja võõraste koduloomadega otsekontakti vältida isegi juhul, kui nad näivad sõbralikud. Kummaliselt käituvatest mets- ja koduloomadest tuleb teavitada veterinaarteenistust.

Terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna nõunik Irina Dontšenko sõnul pole Eestis marutaudijuhte registreeritud küll juba mitu aastat, kuid teistes riikides on surmav haigus endiselt alles.

Selleks et nakatunud naaberriigist marutaud metsloomade rändega Eestisse ei jõuaks, vaktsineeritakse kaks korda aastas piirialadel elavaid metsloomi.

Lisaks seiratakse koostöös Eesti jahimeeste seltsiga metsamarutaudi põhikandjate ehk rebaste ja kährikute populatsiooni ning uuritakse kõiki marutaudikahtlasusega kodu- ja metsloomi, kellest on veterinaarteenistust teavitatud. Aastas tehakse 1200-1300 laboratoorset uurimist. Viimane marutaudi nakatunud loom, kährikkoer, leiti 2011. aastal ligi kilomeetri kauguselt Pihkva oblasti piirist. Riigipiiril kontrollitakse koos maksu-ja tolliametiga, et riiki pääseksid ainult marutaudi suhtes nõuetekohased lemmikloomad.

Marutõbi on äge kesknärvisüsteemi kahjustusega kulgev inimeste nakkushaigus, millesse võivad haigestuda nii loomad kui ka inimesed. Loomade haigust nimetatakse marutaudiks. Haigustekitaja on marutõveviirus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi. Nakkusallikas on haige loom.

Haiguse eelnähtude periood algab iivelduse, oksendamise, väsimuse, palaviku ja teiste mittespetsiifiliste sümptomitega. Mõnel kannatanul esineb haava kohas valu, põletik, torkiv või kihelev tunne.

Haiguse õitseperioodis tekivad hingamishäired, mis avalduvad periooditi sügavas hingamises ehk niinimetatud ohkamistes. Haiguspilt võib kulgeda erinevalt: mõnel haigel ilmnevad ärritus- ja agressiivsusnähud, orientatsiooni kadumine, lihastõmblused ning krambid, mis kaelas ja kõrilihases tingivad tugeva valu neelamisel või isegi vedeliku nägemisel (hüdrofoobia ehk vee kartus). Kogu selle faasi jooksul on patsient teadvusel.

Marutõbi võib kulgeda ka pärsitud vormina, mille käigus saabub surm tavaliselt südame või hingamise seiskumise tõttu.

Haigus pole ravitav, vaid lõpeb alati nakatunud looma või inimese surmaga.