Gruusia unistab jätkuvalt Euroopast ja mäletab augustiööd kui eilset päeva

Foto: Erakogu

Kell on 3.30 hommikul. Lennujaama uksest väljudes pahvatab näkku 25kraadine leitsak. On 20. juuli 2008. Oleme Tbilisis.
Gruusiast on meil kindel ja vankumatu arusaam – siin tuleb veini juua. Pool tundi pärast lennujaamast väljumist ostab seltskond eestlasi endale kohalikku käärinud viinamarjajooki ja sõit Vene piiri äärde Kazbegi võib alata.
 

Umbes kolm aastat ja umbes sama palju kuid hiljem on mul õnn naasta tagasi maale, kus armastatakse eestlasi ilmselt rohkem kui meie eestlased seda ise suudame.
Grusiinidele paistab Eesti olevat suur vend, kellega sarnaneda salaja ihatakse. 

TEAVE

29. juuli 2008 Lõuna-Osseetia separatistid alustasid grusiinide külade ja Gruusia rahuvalvajate tulistamist.
7. ja 12. augusti vahel viis Moskva Gruusiasse umbes 40 000 sõdurit.
7. augustil kell 23.35 kästi Gruusia relvajõududel lahingusse astuda.
10. augusti koidikul said Gruusia relvajõud käsu tagasi tõmbuda.
12. augustil kirjutasid Gruusia ja Venemaa Föderatsioon alla relvarahukokkuleppele.
8. septembril allkirjastati relvarahu rakendusleping.
Tänase päevani hoiavad Vene väed oma valduses alasid, mis olid varem Abhaasias ja Lõuna-Osseetias Gruusia valitsuse kontrolli all.

Allikas: «Väike sõda, mis raputas maailma» (2010),
Ronald D. Asmus ja Euroopa Parlament.