Köielkõndija trikitab päikesetõusus rabalauka kohal

Jaan Roose tervitab Seli rabas hommikupäikest omal moel. Foto: Jaanus Ree

• Köielkõndija ületas ettenägematuid raskusi
• Raba pakkus parimat vaatemängu
• Pildid jäid silma paljudele väljaannetele

Profifotograaf Jaanus Ree sattus sel kevadel jälle Järvamaale ja avastas võrratu pildistamispaigana Seli raba. Ühel päikeselisel hommikul vedas ta rappa oma hea sõbra Jaan Roose ja pani ta rabajärve kohale köieliinile peadpööritavaid trikke tegema, näidates, et ehe loodus ja sport sobivad suurepäraselt kokku.

Jaanus Ree ütles, et oli Seli raba lummavatest päikesetõusudest seni vaid kuulnud, kuid ise polnud ta seal pildistamas käinud. «Järvamaa rabadest olin varem külastanud põhiliselt Kakerdajat, kus sai talvel teha jäätunud laukal iluuisutajaga maalilisi pilte,» meenutas ta.

Nii otsustaski Ree eriolukorra lõppedes Seli rabas veidi ringi vaadata ja leida pildistamiseks sobiv koht. «Sain kohe aru, et selles rabas on eriline atmosfäär ja hommikused päikesetõusud ilusa ilma korral võrratu vaatepilt,» lausus ta.

Kuna Ree eripära on pildistada sportlasi tavatutes kohtades ja olukordades, otsustas ta teha sessiooni Eesti tuntuima köielkõndija Jaan Roosega. Ta kujutas vaimusilmas ette Rooset peegelsileda rabajärve kohal kõndimas ja päikesetõusu ajal hulljulgeid trikke tegemas.

«Unistasin ka õrnast uduloorist, mis lisaks piltidele müstilisust, kuid sellisele kokkusattumusele loota ma siiski ei julgenud,» lausus ta.

Muidu maailmas ringi reisivad Roose ja Ree olidki mõlemad eriolukorrast tulenevalt Eestis. Tuli vaid jälgida ilmaennustusi ja leida rabasse minekuks õige aeg. «Ootasin selge öö ja hommikuga hetke paar-kolm nädalat,» mainis Ree.

Mai viimasel nädalal tundus kõik klappivat. «Pakkisime asjad kokku ja seadsime sammud rappa plaaniga veeta seal kaks päeva,» sõnas ta.

Ree ütles, et tehnikat, mida pildistamispaika vedada, oli neil kahe peale päris palju. «Õnneks oli koht sobiv ka selles suhtes, et parkla ei jäänud võttepaigast liiga kaugele. Arvan, et jalgsi matkamist oli veidi alla kilomeetri,» selgitas ta. «Käisime küll mitu korda auto vahet, kuid see polnud ületamatult raske. Enamik matkarajast oli laudtee ja väiksem osa muldkattega. Saime igalt poolt kuiva jalaga läbi.»

Õhtuse päikeseloojangu ajal tegi Ree samuti pilte. «Jahtima läksin sinna ikkagi päikese­tõusu,» lisas ta. Nii veetsid mehed öö keset raba, et hommikul kella kolme ajal pildistamiseks valmis olla.

Ree sõnas, et magas matkaja võrkkiiges sooja magamiskotti mässituna. «Kuna oli teada, et öö tuleb selge, võis arvata, et oodata on miinuskraade. Nii oligi,» lausus ta. «Igal juhul olid saapapaelad hommikuks täiesti jääs, nii et neid ei saanud kinnigi siduda.»

Ree ütles, et muretses Roose pärast, sest ka köis oli ööga jäätunud ja sellel kõndida polnud lihtne. Esimesed raba servast tõusnud päikesekiired näitasid aga oma võimu ja sulatasid jäised pinnad kiiresti.

«Sooja ja külma kokkupõrkel tekkis rabasse piimjas aur või udu, millest olingi vaimusilmas unistanud. Seega oli hommik täielik jackpot,» lausus ta.

Pilte tegid mehed mitu tundi eri võttekohtades ja tasapindadel. Kuigi osalt piltidelt jääb mulje, nagu oleks tegemist kõrgelt õhust tehtud droonikaadritega, siis nende piltide saamisloo jättis Ree ametisaladuseks. Ta mainis vaid, et drooni nad rabas ei lennutanud ja tegemist on erilise statiiviga, millest täpsemalt ta rääkida ei soovi.

Varahommikusi olusid pidas Ree rabas ideaalseks. Kuigi veekogu, mille kohal Roose piltidel hüppab ja saltosid teeb, tundub olevat suur järvesilm, oli see Ree ütlust mööda laugas. «Fotokunst on paljuski illusioon ja nii võib tõesti jääda mulje, et Roose kõnnib üle suure rabajärve. Tegelikult polnud see kuigi suur,» ütles ta.

Selles mõttes, et midagi erakordset ei juhtunud ja viperusi ette ei tulnud, oli Ree meelest pildistada igav. «Saime saagiks hulganisti lummavaid kaadreid, mille vastu on väljaanded juba ka huvi tundnud,» sõnas ta.

Jaan Roose ütles, et temale oli kõige suurem katsumus rabasse köieliini kinnitada. «Ilmselgelt pole rabades suuri ja tugevaid puid, mille külge saaks liini turvaliselt kinni panna,» lausus ta.

Roose hindas koha võimalikkust fotosessiooniks Ree eelretkel tehtud piltide järgi. «Vaatasin internetis pildid üle ja esmapilgul tundus vägagi reaalne, et just Seli raba võib olla lõpuks ometi sobiv koht, kuhu liini paigaldada ja kus ilusaid pilte teha,» selgitas ta. «Eelduseks olid tugevamad ja suuremad puud ning selliseid silmasin piltidel mitu.»

Roose ütlust mööda on tal varasemast paar kogemust rabades liini paigaldamisega. «Tean hästi, kui keeruline see tehniliselt on, seetõttu polnud mul ka seekord erilist optimismi,» lausus ta.

Aga teades Reed ja tema pildistamisoskust, otsustas Roose siiski proovida. «Mõtlesin, et eks kohapeal ole siis näha,» sõnas ta.

Tegelikkuses ootas Rooset ees olukord, kus pildistamispaigas polnud ühtegi nii suurt puud, nagu interneti fotodelt algul tundus.

«Ree valis pildi jaoks sobivaimad kohad ja ma vaatasin, kas sinna üldse oleks kuidagi võimalik liin paigaldada,» ütles ta.

Lõpuks kinnitas Roose köie­liini ikkagi pisikeste rabamändide külge nii nutikalt, et kõik jäid ilusti paigale ja miski ei andnud järele. «Ka mitukümmend meetrit eemal olev laudtee andis viimase abistava nüansi kogu paigaldussüsteemile,» märkis ta.

Roose ütles, et tema kümneaastane liinikõnnikogemus pandi seekord tõsiselt proovile. Nii kasinates oludes tulid mängu kõik tehnilised oskused, mis selle ajaga on liini paigaldusel kogunenud. «Lootus ja õhkõrn tõenäosus, et see liin võib siiski toimida, enne kui sisse variseb, oli olemas,» sõnas ta.

Seepärast hakkasidki nad otsekohe pilte tegema. Roose suureks üllatuseks toimis liin väga hästi. «Kõrgus veepinnast oli umbes kaks ja pool meetrit. Sellisele kõrgusele sain liini kohapeal leitud puidujääkidest meisterdatud raamide abil,» lausus ta.

Oht vette kukkuda oli kogu liinil oleku ajal. Roose püüdis valida trikke võimalikult ettevaatlikult ja koperdamise korral päästa ennast suuremast suplusest.

«Tõesti, paar korda tuli tasakaalu kaotust ette, kuid suutsin liinist kätega kinni haarata ja märjaks said vaid jalad,» ütles ta.

Roose hinnangul tähendanuks üleni vette kukkumine suurt ajakulu. «Väljaujumine, riiete vahetus, ülessoojenemine ja uuesti pealeminek võtnuks palju aega. Kuna pildistamine toimus viimase loojangu ja varahommikuse päikesetõusuga, oli aega vähe ning suuri vigu lihtsalt ei tohtinud teha,» selgitas ta.

Nii hoidis Roose hinge kinni ka siis, kui liin oli alles jääs ja sellel püsimine nõudis erilist ettevaatlikkust. «Aga saime hakkama ja tulemusega olen muidugi väga rahul,» märkis ta.