Üks aedlinna elanik ütles, et tema on oma aiast võõrast limukat suviti kohanud juba seitse aastat. Et aastate eest lusitaanlasest väga kuskil ei kirjutatud ega räägitud, ei osanud ta esiotsa leiuga ka midagi peale hakata. Iseseisvalt internetist külalise kohta teavet otsides sai ta teada, et parem, kui ta limukal omapäi aias ringi lustida ei laseks, ja seetõttu leidis tigu oma otsa.
Esimesel leiule järgnes peatselt teine, kolmas ja nii edasi. Nii on ta igal aastal aiast korjanud kuni paarkümmend isendit, nende hulgas nii väiksemaid kui ka täiskasvanud tigusid. Kogunud need purki ja selle õhukindlalt sulgenud ning purgi siis minema visanud. Et limukatele kindlalt ots peale teha, on ta purki soola raputanud. Süstemaatiliselt, nagu tigudega kimpus olevad Tallinna kandi aiapidajad teevad, jahtides limukaid õhtul taskulambi valgel ja korjates neid aedadest kokku ämbrite kaupa, ta korjega siiski ei tegele.