Taimi Jürgensteini meelest oli Hammerbecki põhikool jäänud linna teiste haridusasutustega võrreldes vaeslapse ossa. «Meie lastel polnud vahetunni ajal õues midagi põnevat teha, sest puudusid atraktsioonid, mis kutsuksid end liigutama,» ütles ta.
Riina Õun sõnas, et spordihalli ja kooli vahele jääv hooviala, mis oli esialgu mõeldud õpilastele vahetundide veetmiseks, pole seda eesmärki täitnud. «Sellest sai hoopis linna ja spordihalli majandushoov, kus laetakse elektriautosid, sõidavad veoautod ja pargitakse sõidukeid. Seal pole õpilastel turvaline olla,» põhjendas ta.
Õun lisas, et staadioni äärde rajatud välijõusaali ronimistorud on sedavõrd kõrged, et sinna nad õpilasi järelevalveta turnima ei luba. «Pealegi pole see algklassilastele jõukohane,» märkis ta.
Nii olidki Hammerbecki õpilased olukorras, kus õue liikuma ei kutsunud neid tõepoolest miski.
Taimi Jürgenstein selgitas, et liikumisrajale mõeldes pidid nad ennekõike lähtuma kooli ümber olevast ruumist. «Ainus sobiv koht oli koolimaja ees asuv aiaäärne ala. Muruplatsi ei tahtnud me täis ehitada, sest seal on kooli pidulikud kogunemised,» lausus ta.
Pikka ja kitsast maa-ala silmas pidades leidsid Jürgenstein ja Õun laste liikumisradasid ja mänguväljakuid tootva ettevõtte Tiptiptap tootekataloogist tasakaaluraja, mille pikkuseks oli märgitud 25 meetrit ning mis koosnes kümmekonnast lastelt tasakaalu ja osavust nõudvast elemendist.
Tasakaaluraja maksumus küündis ligi 8000 euroni. Jürgenstein märkis, et väike seeme oli neil olemas. Eelmisel kevadel korraldatud teatriprojektiga «Teeme ise teatrit» kogusid õpilased toetajakaarte müües 915 eurot ja väike tulu tuli ka heategevuskohvikust. «Sellele lisandus vilistlaste panus, kes tulid kooli sünnipäevaks kokku. Samuti pani oma õla alla riigikaitseõpetaja Ahto Mäeots, kes toetas projekti 3L ehk «Laseme lapsed liikuma», kutsudes õpilasi, vilistlasi, lastevanemaid ja linlasi Hammerbecki põhikooli lasketiiru heategevuslikule märkilaskmisele,» täpsustas ta.