Sisukord
Arvamus
Paberleht

Mitu hinge sa veel võtad, küberkiusamine?

3 min lugemist
Elo Võrk FOTO: Jake Farra

Küberkiusamine on teema, mis on endiselt ühiskonnas raskesti mõistetav. 2018. aastal korraldatud uuringu «EU Kids Online» Eesti tulemustest selgub, et 36 protsenti lastest, kes küberkiusu kogevad, ei räägi sellest mitte kellelegi. Miks on see nii?

Kius telefonis või internetis on saanud peaaegu sama tavapäraseks kui silmast silma suhtlus. Laste internetikasutuse ­uuringust selgub, et viimase aasta jooksul kiusatud lastest on koguni 77 protsenti kogenud seda silmast silma kohtudes ning 67 protsenti telefonis või internetis.

Telefonis või internetis on kiusamise peamine väljendus vastikud või solvavad sõnumid, aga ka näiteks seltskonnast või tegevusest väljajätmine. Samuti on levinud ähvardamine, vastikute ja solvavate sõnumite saatmine või nende üleslaadimine kohtadesse, kus teised võivad neid näha.

Kõige valusam on rääkida kooliealiste kiusamisest, sest see võib jätta jälje kogu eluks ning mõjutab kõiki ümbritsevaid – klassikaaslasi, õpetajaid ja lastevanemaid.

Retsepti kiusamise ja küberkiusamise täielikuks väljajuurimiseks pole mul kahjuks jagada, ent tuginedes lastekaitse liidu ja sihtasutuse Kiusamisvaba Kool spetsialistide teadmistele, teame, et suurim jõud kiusamise lõpetamisel on vaikival enamusel, kes saaks sekkuda.

Kui võrrelda kahe «EU Kids Online’i» uuringu tulemusi, täpsemalt 2011. ja 2018. aasta oma, siis seitsme aasta jooksul pole kiusamine Eesti koolilaste seas vähenenud. Kummastav on mõelda, kui palju võib seitsme aasta jooksul muutuda – selle aja sees mahub kooliseinte vahele tuhandeid uusi uudishimuliku pilguga mudilasi ja tuhandeid lõpetajaid –, aga see üks asi meie ühiskonnas muudkui püsib.

Mitu hinge sa veel võtad, küberkiusamine, enne kui päriselt aru saame, et nali peab olema naljakas ka selle keskmes olevale inimesele? Et mis tahes sarnasused ja erinevused inimeste vahel rikastavad meie ühiskonda? Et kas või üks õnnetu hing on liiga palju …

Retsepti kiusamise ja küberkiusamise täielikuks väljajuurimiseks pole mul kahjuks jagada, ent tuginedes lastekaitse liidu ja sihtasutuse Kiusamisvaba Kool spetsialistide teadmistele, teame, et suurim jõud kiusamise lõpetamisel on vaikival enamusel, kes saaks sekkuda. Kui keegi kõrvalseisjatest oleks vaid julge ega kardaks ohvrit kaitsta, aitaks see kaasa kiusamise lõppemisele ja annaks väga suurt tuge kiusatavale.

Sõnade ja soovitustena kõlab see kõik lihtsalt ja ilusasti, ometigi ei tee me seda. Eks põhjusi ole erinevaid, aga peamine on tõenäoliselt julguse puudus: me ei julge midagi öelda, sest me ei tea, mis siis juhtub, ja kõike tundmatut on inimesele omane natuke ikka karta.

Ma soovitan sul teha väikese harjutuse, et mõista, miks vaikuse murdmine on oluline. Meenuta oma elus kahte olukorda. Üht, kus sa julgesid kellegi kaitseks välja astuda, ja teist, kus sa seda ei teinud. Kuidas sa ennast tunned nendele olukordadele tagasi mõeldes? Kumb käitumine lahendas olukorra, kumb käitumisviis parandas sinu enesehinnangut, kumb neist olukordadest tuleb sulle ikka ja jälle meelde ning närib su hinge?

Kui olin väike, elas minuga samas majas tüdruk, kes oli vaimse puudega ja keda lapsed hoovis tihti narrisid. Mäletan seniajani, kui ma ütlesin: «Lõpetage ära!» ja see lõppeski. Tundsin seletamatult head tunnet ja olin enda üle vist isegi natuke uhke. Kius lõppes, keegi ei öelnud mulle midagi halba vastu ja me mängisime oma mänge edasi. Nii lihtne ja normaalne.

Teisi olukordi, kus ma pole julgenud kedagi kaitsta või kiusamisest rääkida, on aga palju rohkem ja need tulevad kogu aeg meelde. Miks ma ikkagi ei rääkinud inimesega, kes kohtles mu sõpra halvasti?

Mõnikord arvatakse, et sekkumine tekitab veelgi rohkem tüli. Tegelikult olukorrad enamasti iseenesest ei lahene. Enamgi veel, vaikiv lubamine justkui kinnitab, et kiusaja ei teegi midagi valesti.

Küberkiusamise märkamise teevad verbaalse ja füüsilise kiusamise märkamisest palju keerulisemaks selle anonüümsus ja peidetus. Enamasti käib see täiskasvanute eest varjatult privaatsetes rühmades. Mida siis teha? Kooliaasta algul on hea see teema loomulikult vestlusse tuua ja arutada, kuidas peaks käituma, kui sa oled kiusu pealtnägev kõrvalseisja.

Võtke ette mõni olukord, mida olete näinud, ning küsige oma lapselt, sõbralt või töökaaslaselt, kuidas tema seda lahendaks ja mida teeks. Selline arutelu võib teid viia väga lähedase ja avatud vestluse ning leidlike lahendusteni.

Eksperdid võtavad peamised soovitused kokku niimoodi.

Esiteks: julge välja öelda, kui näed, et midagi on valesti. Kui näed internetis käitumist, mis võib kellelegi haiget teha, ütle otse, et see pole okei. Palu ebasobiv sisu eemaldada. Sinu esimesele sammule järgnevad ka teised, kes ohvrit toetama hakkavad.

Teiseks: ära aita kaasa kiusaja publiku suurendamisele. See kaitseb nii ohvrit kui sind ennast, sest ka sinu jalajälg internetis muutub kiusavat sisu levitades kogu eluks negatiivseks.

Kolmandaks: toeta kiusatavat. Ütle talle, et sa oled olemas ja tahad aidata. Ütle talle midagi head, näiteks mis on temas erilist ja toredat. Julgusta teda rääkima mõne usaldusväärse täiskasvanuga, pöörduma lasteabi või veebikonstaabli poole.

Lõpuks: fikseeri olukord, tee kuvatõmmiseid, talleta tõestusmaterjal ning teavita küberkiusust ka lehekülge, kus see toimus, et haiget tegev sisu võimalikult kiiresti eemaldataks ja kiusaja käitumine lõpetataks.

Tihti me ei saagi noore probleemi lõplikult välja juurida, kuid saame alati omavahel rääkida. Murrame selle nõmeda vaikuse, mis on Eesti kodudes ja sõpruskondades! Selle vaikuse murdmine võib päästa noorte inimeste elusid.

Seotud lood
22.09.2020 26.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto