T, 4.10.2022

Naised ajavad äri tasakaalukalt ja targalt

Anne Põder
Naised ajavad äri tasakaalukalt ja targalt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Saara kirjastuse juhatajal Anneli Kengil on tulnud ettevõtlikkuse ja tubliduse eest vastu võtta mitmeid toredaid tunnustusi.
Saara kirjastuse juhatajal Anneli Kengil on tulnud ettevõtlikkuse ja tubliduse eest vastu võtta mitmeid toredaid tunnustusi. Foto: Dmitri Kotjuh
  • Naised päästavad alati, mis päästa annab. Isegi firmasid.
  • Väikses kollektiivis hoitakse tööperena kokku
  • Naisjuhte napib, sest nad pelgavad võtta riske
  • Abikäsi kulub ära igale alustavale ettevõtjale

Ettevõtete eesotsas ei näe naisi kuigi sageli. Ometi on just naised need, kes tüürivad ettevõtteid sageli isetult ja järjekindlalt, seljatades kõikvõimalikke takistusi, mis nende teele ette satuvad. Oma teekonnast ärimaailmas räägib kolm naisjuhti, kes on ettevõtet ohjanud pikki aastaid.

Martsipaniäri pidaja sattus õigel ajal õigesse kohta

Säreveres tegutsev Convi Food Sweets OÜ eesotsas on juba 18 aastat olnud Anu Zinovjev. Seda, et temast võiks kunagi saada ärinaine, ei osanud ta uneski ette näha, kuid naiselik jonn toimiv ettevõte päästa andis selleks tõuke.

Zinovjev selgitas, et tema side martsipanist kaunistusi valmistava ettevõttega ulatub ligi 27 aasta taha. «Toona sai ettevõte alguse norralasest, kes ei tahtnud enam Poolast martsipaniroose osta, vaid kasutas ära tärkava Eesti riigi soodsad ärivõimalused, hakates neid tootma hoopis Türil,» meenutas ta.

Zinovjev oli selles ettevõttes tootmisjuht, korraldas tööd ja täitis tellimusi. «Ajad muutusid ning siis, kui firmal olnuks mõistlik areneda ja laieneda, kiskus asi hoopis kiiva ja välja kuulutati pankrott,» lausus ta.

Anu Zinovjev päästis pankrotti läinud firma ning on seda vee peal hoidnud juba 18 aastat.
Anu Zinovjev päästis pankrotti läinud firma ning on seda vee peal hoidnud juba 18 aastat. Foto: Dmitri Kotjuh

Seda, kuidas toimiv ettevõte ja seal töötanud inimesed kõrvale heideti, oli Zinovjevil aga valus vaadata. Tootmisse oli just hiljuti tehtud investeeringuid ning kliendid olid olemas. «See viiski mind mõttele, et kui norralased enam ei taha ega jaksa, siis äkki saame ise hakkama. Ma ei muretsenud üksnes oma töökoha, vaid ka teiste pärast,» lausus ta.

Nii haaraski Zinovjev võimalusest kinni ja päästis mis päästa andis. Ta ajas välja veterinaar- ja toiduameti loa edasi tegutsemiseks ning asus 2002. aasta suvel ettevõtte etteotsa. «See polnud lihtne, sest tegemist oli ju pankrotti läinud firmaga, mille suhtes oli usaldus kadunud ja võlad üleval. Eestis firmat esindanud nägu olin ju olnud samuti mina ning nüüd pidin tõestama, et kõik hakkab olema teisiti,» ütles ta.

Tasapisi sai Zinovjev hankijatega asjad ära klaaritud ja võitis klientide usalduse tagasi. Äri hakkas vaikselt edasi veerema ilma, et töötajad, ekspordipartnerid ja hankijad oleksid muutunud. «Puhusin firmale eluvaimu sisse ja jätkasin sealt, kus asi pooleli jäi,» märkis ta.

Kust tal see julgus ja ettevõtlikkus tuli, seda ei oska Zinovjev tänase päevani öelda. «Küllap tuginesin oma senisele kogemusele ja naiselikule vaistule. Tahe ettevõtet päästa oli nii suur, et muule sel hetkel ei mõelnudki,» lausus ta.

See, mis järgnes, oli aga igal juhul talle meelepärane. «Olin rahul ja õnnelik, et mul oli vabadus ise otsustada ning teha valikuid, mis arendasid ettevõtet edasi. Just selle taha norralasest ettevõtjal asi takerduski,» ütles ta.

Zinovjev ei salgagi, et ettevõtte jalule saamiseks tuli hullu moodi tööd rabada, kuid seda teevad eestlased niikuinii kogu aeg, selles suhtes ta teistest ei erine. «Minu õnn oli see, et mu ümber olid töötajad, kes soovisid sama, mida minagi ning olid valmis ennastsalgavalt pingutama. Mõni töötab siiani minu ettevõttes, ühiselt oleme loonud kokkuhoidva tööpere, mille maine on kohalikus kogukonnas hea ja kuhu tahetakse tööle tulla,» lausus ta.

Ettevõtjana teab Anu Zinovjev hästi, et väikeses kohas on head töötajad suurim rikkus. Neid tuleb hoida. «Loomulikult on olnud liikumisi ka minu ettevõttest. Kes tahab midagi rohkemat saavutada ja kuhugi areneda, kes tahab edasi õppida, kellel ei pea tervis vastu ja nii edasi,» arutles ta. «Aga mulle teeb rõõmu see, et kohalikud tulevad ise ennast pakkuma ja ka töötajad on soovitanud kohti oma tuttavatele. See on suur tunnustus.»

Töötajate arv pole ettevõttes Zinovjevi sõnul oluliselt suurenenud ja see polegi olnud eesmärk. «Kui alustasime umbes 15 inimesega, siis praegu on meid 24. Tootmise suurenedes püüdsin pigem arendada tehnoloogiat, et palju töid teeksid ära hoopis masinad,» ütles ta.

Türi vallas tegutseva martsipanitootja Convi Food Sweetsi juht Anu Zinovjev (vasakul) hoiab ja hindab oma töötajaid väga. 
Türi vallas tegutseva martsipanitootja Convi Food Sweetsi juht Anu Zinovjev (vasakul) hoiab ja hindab oma töötajaid väga. Foto: Dmitri Kotjuh

Seda ennekõike eesmärgil säästa töötajate tervist ja tõhustada tootmist. «Osa toimingute puhul ei pääse me käsitööst niikuinii. Aga kui ma tean, et midagi annab masinate abil ära teha, siis olen seadmed välja otsinud ja ettevõttesse hankinud. Need hetked on olnud minu väikesed võidud,» selgitas ta.

Masinate eest hoolitsemine ja nende seadistamine on midagi sellist, mille Anu Zinovjev usaldaks pigem meesterahvale. «Ma kardan masinaid. Tean küll, mida nendega teha saab, aga see, kuidas need toimivad, on juba teine teema,» märkis ta.

Zinovjev lisas, et õnneks on tal abiks abikaasa Sergei, kes on samuti ettevõttes tööl ja tegeleb just nende asjadega, milleks temal aega ei jagu. Abikaasa õlul ongi tootmisseadmete hooldus, remont ja seadistus. Samuti pildistab ta tooteid, paneb kataloogidesse ja arendab kodulehekülge. «Need tööd nõuavad kannatlikkust. Minul seda pole. Olen naiselikult kärsitu loomuga,» sõnas ta.

Sergei mõte oli ka rajada Türile maiustuste pood Õige Magus. Anu Zinovjev selgitas, et kuna ettevõtte suundumus on eksport, polnud neil kohta ega võimalustki, et tooteid Eestis müüa. «Paraku soovisid meilt tooteid osta ka kohalikud kodutordimeistrid ja nii ei jäänudki neil üle muud, kui tehase ukse taha tulla. Otsustasime, et tuleb teha kauplus, kust saab meie toodangut ja muudki magusat osta,» selgitas ta.

Poele sobiv asukoht leidus Türil toona Eesti Posti käsutuses olnud majas. Nüüd on kauplus tegutsenud seal kaheksa aastat. «Oleme kohalike laste lemmikud. Nii tore on näha, kuidas juntsud pärast kooli poodi tulevad, ranitsa põhjast taskuraha otsivad, et ennast magusa ampsuga premeerida. Viskame omakeskis naljagi, et viime poes väikestviisi matemaatikatunde läbi, lastes lastel rahaga teha lihtsaid arvutusi,» lausus ta.

Ettevõtjaks hakkamist pole Anu Zinovjev kunagi kahetsenud. «Mul on vedanud, et minu kõrval on olnud toetav mees, kellega koos oleme saanud kasvatada üles kolm last nii, et nad pole pidanud millestki ilma jääma,» ütles ta. «Olen mõelnud, et kui oleksin olnud üksi, siis võib-olla oleksin mingil hetkel käed üles tõstnud ja otsustanud pere kasuks.»

Just pere ja kohusetunne laste eest hoolitseda ongi Zinovjevi hinnangul need, mis sageli naisi ettevõtluse juurest eemale hoiavad. «Aga ka julgus riskida. Usun, et naistele pole loomuomane tundmatus kohas vette hüpata. Minul selles suhtes vedas, sest olin õigel ajal õiges kohas ega riskinud suurt millegagi. Ma teadsin, mida tegema pean ja mis on eesmärgid,» ütles ta.

Käsitööõpikute nüüdisajastamine pani aluse uuele kirjastusele

18 aastat tagasi sündinud Saara kirjastus, mille ärinimi on Saarakiri OÜ, tuli turule täitma tühimikku, mille kahe naise ettevõtlik vaist targalt ära tundis.

Anu Pink oli koolis käsitööõpetaja ning polnud sugugi rahul, et sel alal puudusid lapsi innustavad ja tänapäevased õpikud. Anneli Kenk töötas Järva Teatajas kujundaja ja küljendajana ning teadis, kuidas pildid ja tekstid trükistes elama panna.

Anneli Kenk meenutas, et kuna nad olid Pingiga kunagi korraldanud Türi noorte kunstipäevi ning tunnetanud omavahelist head klappi ja sarnast mõttemaailma, sattusidki nad käsitööõpikute teemat arutama. «Anu oli kindel, et õpikud vajavad uuendamist, ja tal oli visioon, millised need peaksid sisu poole pealt välja nägema. Mina oskasin tema mõtted arvutis trükivalmis panna. Nii meie ettevõte ja koostöö alguse saigi,» selgitas ta.

Kenk ütles, et kahel nullist alustanud naisel oli tõestamist omajagu. «Ennekõike pidime kulutama haridusministeeriumi uksi ja selgitama, miks on uut õpikut vaja, ning kooskõlastama selle õppekavaga,» lausus ta.

Päris nii see ju pole, et igaüks võib õpiku välja anda. «Tänapäeval on seda juba lihtsam teha, kuid sel ajal oli veel kombeks, et välja anti üks õpik ja kõik koolid pidid seda kasutama.»

Olukord oli sel hetkel Kengi selgitust mööda siiski muutumas ja õppematerjalide turg monopoolsest seisundist väljumas. «Kohe, kui oma esimese kudumisõpiku valmis saime, kihutasime mööda Eestit ringi, et seda koolides tutvustada. Õnneks veendusid õpetajad ise ka õpiku headuses ning sealt edasi oli juba lihtsam järgmiste õpikutega välja tulla,» meenutas ta.

Anneli Kenk teab turundustöö väärtust. Võb ju teha väga häid raamatuid, aga kui keegi neid ei osta, siis on sellest vähe kasu.
Anneli Kenk teab turundustöö väärtust. Võb ju teha väga häid raamatuid, aga kui keegi neid ei osta, siis on sellest vähe kasu. Foto: Saar Kirjastus/Facebook

Riburada said õpilased Kengi sõnul heegeldus-, õmblemis-, tikkimis- ja teiste kooli käsitöötundide tarvis õppematerjale ning sealt kõrvalt hakkas tulema tellimusi ka teistele käsitööraamatutele. «Asi läks hooga käima, aga paratamatult vajasime arenguks raha. Nii sai tehtud taotlus ettevõtluse arendamise sihtasutusele, mis toetaski meie arvutite ja tarkvara ostu. Sealt edasi oli juba märksa lihtsam minna,» lausus ta.

Kenk ei eitanud, et veetis koos Anu Pingi ja teiste töötajatega algusaastail tööl pikki tunde. See polnudki mingi ohver, sest lapsed olid mõlemas peres küllaltki suured ning abikaasad toetasid ettevõtmist igal võimalikul moel. «Tegime asja, mis pani meil silmad särama ega tundunud üldse raske,» sõnas ta.

Raamatute väljaandmise kõrval ei saanud tegemata jätta ka turundustööd. Anneli Kenk märkis, et mööda Eestit ringi sõita ja tooteid tutvustada tuli ka edaspidi, sest sa võid välja anda kuitahes häid raamatuid, aga kui keegi neid ei osta, on sellest vähe kasu. «Nii tuli otsida teid, kuidas raamatud jõuaksid inimesteni, kes neist rõõmu tunnevad,» lisas ta.

Raamatute väljaandmise kõrvale tulid sujuvalt reklaamtrükised ja teiste autorite loomingu kirjastamine. Pall veeres kenasti, kuid ahneks nad ei läinud ja teiste kirjastuste mängumaale ei trüginud. Fookuses oli ikka käsitöö ja kõik sellega seonduv.

Kenk ütles, et nad pole kunagi tunnetanud, et mehelikus ärimaailmas vaadataks nende kui naiste peale viltu või umbusaldavalt. Võibolla tegelevad nad kirjastusvaldkonnas sedavõrd naiselikul alal, et seda nišši olnuks meestel raske täita. Kuid seda, et neid vaadati imelikult asukoha tõttu Türil, said nad tunda küll. «Suhtumine oli selline, et kus te seal neid raamatuid teete. Õmblete ise kokku või,» meenutas Anneli Kenk ja lisas, et nii mõnigi ärimees ei mõistnud, et ettevõtlust on võimalik arendada ka väikelinnas.

Pink ja Kenk jäid iseendale kindlaks ja neile Türil äri ajamine sobis. Kui rääkida veel naisettevõtja vaatenurgast, siis aitaski Kengi meelest just asukoht kaasa sellele, et nad said muretult oma asja teha. «Olime ju naistena oma kodudele ja peredele piltlikult öeldes kiviviskekaugusel ning see oli kahtlemata suur boonus,» sõnas ta.

Rajanuks nad oma äri Tallinna või Tartusse ja pidanuks selle pärast palju kodust kaugel viibima, võinuks asjad minna teistmoodi.

Kenk ütles, et aastatega on Saara kirjastusest saanud elustiiliettevõte, kus tehakse seda, mis teeb hingele pai. Õnn on teha seda, mida oskad ja mis meeldib. «Meie juurde on tulnud tööle inimesed, kes oma tööd armastavad ja mõtlevad nagu meie. Samuti on tööga tihedalt seotud meie pered,» ütles Kenk. «Nad on aidanud kaasa arvutipargi täiustamisele ja hooldamisele, lapsed on käinud modellideks ja täitnud ettevõttes tööülesandeid. Kõik, kes on soovinud, on sellest omal moel osa saanud.»

Saara Kirjastus leidis aastate eest oma nišši ja püsib kindlalt õigel kursil.
Saara Kirjastus leidis aastate eest oma nišši ja püsib kindlalt õigel kursil. Foto: Saara kirjastus/Facebook

Kenk märkis, et ega nad peagi Anuga ennast mingiteks juhtideks, pigem on nad kõik üks tööpere. Seda enam, et Saarakiri on ju väikeettevõte, kus töötab ainult seitse inimest.

Samas on ettevõttel Kengi ütlust mööda palju partnereid. «Teeme koostööd paljude autorite, tõlkijate ja toimetajatega, kes on meile sama olulised kui oma töötajad. Seega väärtustame igat inimest ja püüame asju ajada nii, et meil oleks hea ja toimiv koostöövõrgustik. See annab ettevõtjatena meile teatava turvatunde,» selgitas ta.

Põhjus, miks ettevõtluses naisi harvem kohtab, on Anneli Kengi meelest naiste alalhoidlikkus. «Naistele on loomuomane mitte võtta suuri riske. Nad vajavad ettevõtlusse sukeldumiseks rohkem veenmist ja innustust,» põhjendas ta.

Samas on naised Kengi meelest äris vägagi hoolivad ja kestlikud ning leiavad raskustest alati tee välja. Ta tõi selle tõenduseks näite: «Meil tulid trükist raamatud, mille seest avastasime esmavaatlusel omajagu praaki. Meie naiselik ja säästlik meel ütles, et sordime kõik kastid läbi ja korjame        praakeksemplarid välja. Mõistagi oli see suur ja aeganõudev lisatöö. Seda kuuldes ütles üks ärimees, et teeme mõttetut tööd. Sellistel puhkudel vaadatakse kümme kasti läbi, kui 50 protsenti nendes on praak, saadetakse terve partii tagasi ning nõutakse selle asemel uut ja veatut partiid. Meile oli selline käitumine vastuvõtmatu.»

See tähendanuks ebameeldivusi koostööpartneriga ja keskkonna säästlikkusele mõeldes arutut raiskamist. Nende soov oli päästa tehtud tööst võimalikult palju ja minna, rahu südames, edasi. Mis sellest, et selle nimel ohverdati oma aega.

Anneli Kengi meelest ongi just selline mõtteviis naisjuhtidele omane ja viib neid äris edasi, ükskõik mis alal nad ka ei tegutseks.

Õmblusettevõtja sai tuule tiibadesse mentori toel

Kärus tegutseva OÜ Traageldaja juht Heli Sillaots on ettevõtte eesotsas trooninud juba 26 aastat, kuid on seda teinud juhuse ja kokkulangemiste tahtel.

Tema tööinimesetee algas õmblejana üle Eesti tegutsenud Lembitu Käru filiaali õmblussalongis. Kui suurettevõte kaotas kõik oma tootmisharud, jäi ta tööta. Parasjagu oli perre laps sündinud ja nii võttis Sillaots mõneks ajaks aja maha.

Kui aeg oli sealmaal, et uuesti tööle asuda, polnud väikeses Kärus kuhugi minna. Sillaots märkis, et õmblusoskus oli tal ju olemas ja nii otsustasid nad sõbrannaga hakata omal käel rõivaid õmblema. Neist said tellimustöid tegevad rätsepad, kuniks Eestisse hakkas massiliselt voolama humanitaarabi ja inimesed ostsid kõik oma rõivad niinimetatud teiseringipoodidest. «Siis polnud oluliselt kallima hinnaga rätsepatööd enam kellelegi tarvis, ainult ettevõtted, kes vajasid kitleid või ühesuguseid töörõivaid, jäid veel klientidena alles,» ütles ta.

Kummitav töönappus ajendas Sillaotsa maailmas ringi vaatama. «Hakkasin käima Soomes messidel ja uurisin, millisele õmblustööle oleks seal turgu. Selgus, et lasterõivastele. No siis andsime aga tööle pihta ja asi hakkas vahendajate kaudu arenema. Võtsime töötajaidki juurde. Naersime juba, et meie õmmeldud viigipükstes käivad kõik Soome lapsed ringi,» meenutas ta.

Siksak brändi taga seisev Traageldaja OÜ juht Heli Sillaots teab oma kogemustes öelda, et ärimaailmas tuleb tarkust üha juurde ammutada. Loorberitele puhkama ei tohi kunagi jääda.
Siksak brändi taga seisev Traageldaja OÜ juht Heli Sillaots teab oma kogemustes öelda, et ärimaailmas tuleb tarkust üha juurde ammutada. Loorberitele puhkama ei tohi kunagi jääda. Foto: Dmitri Kotjuh

Paraku oli töö nii odav, et suurt tulu sellest ei tõusnud. «Tulime ots otsaga kokku ja elasime kuidagi ära. Mõnda aega sellest piisas, kuid hakkasin üha enam tunnetama, et selline rassimine pole jätkusuutlik,» ütles Sillaots.

Rahutu naisehing hakkas muid võimalusi otsima. «Juhus ja õnn viisid mu kokku ühe Soome õmblusfirma juhiga, kes tegeles sisustustekstiilide valmistamisega. Läksin tema juurde 1998. aastal selle valdkonna erisusi õppima. Ta oli mulle mentor. Näitas ära kõik selle ala peensused ja hankis esimese suurema tellimusegi,» lausus ta.

Traageldaja esimene kardinatellimus tuli ühelt Soome hotellilt. «Saime suurepäraselt hakkama ja nii oli mu mentoril julgust minu ettevõtet ka teistele soovitada. Siis hakkas selguma, et ta plaanib oma äri otsi kokku tõmmata ja minu väljaõpetamine oli justkui teatepulga edasiandmine. Olen talle selle eest väga tänulik,» selgitas Sillaots.

Nii hakkasid riburada sisustustekstiilide tellimused suurenema ja väike apteegimaja Kärus jäi Traageldajale väikeseks. Et uues lasteaiahoones oli ruumi üle, koliski Sillaots ettevõtte sinna rendipinnale. «Mäletan, et algul oli sada ruutmeetrit meile justkui tantsusaal. Ruumi oli nii palju, kõik õmblusmasinad mahtusid ära ja puhkeruumigi sai teha,» meenutas ta.

Ettevõtte arengust annab Heli Sillaotsa meelest aimu seegi, et sellessamas majas on nad nüüd tegutsenud 21 aastat. Tootmine on enda alla võtnud kogu suure hoone, kus ühes tiivas on raamatukogu ja vallavalitsuse ametniku kabinet ning ettevõte on maja täieõiguslik omanik.

2000. aastate algul andiski Sillaotsa firmale suure tõuke just kõigi võimaluste maana tundunud Soome. «Saime ühe väga maineka sisustussalongi tellimuse, kelle kliendid olid uhked hotellid, saatkonnad ja esindused. Kui olime oma headust näidanud, tuli sealtkaudu veel mitu tellimust. Aastatel 2003–2008 läks äri mühinal ülesmäge,» ütles ta.

Töötajate arv suurenes viielt inimeselt 17 inimesele ning masinaid, mille taga tekstiiltooteid õmmeldi, tuli aina juurde osta.

Seda, et meedial on suur jõud, tunnetas Sillaots tollal selgesti. «Meist kui maineka sisustussalongile tööde tegijast kirjutas loo Kauppalehti ning pärast seda olime nii kuulsad, et meie teenuseid tahtsid osta Soomes nii sisekujundajad, salongid kui ka teised sisustusega tegelevad ettevõtted,» lausus Sillaots.

Huvitava otsa sai Traageldaja ka ühelt väliseestlaselt, kes pakkus õmmelda jahtidele ja väikelaevadele tekstiilsisustust. «Võtsime ka selle töö vastu ja täitsime usinalt tellimusi,» sõnas ta.

2004. aastal lõi Sillaots käed ühe Soome suurima vooditehasega, kellega on teinud koostööd juba 16 aastat. «Nende tellimused moodustavad veel praegugi meie toodangust 45 protsenti, aga kui kunagi alustasime, oli see protsent 70,» selgitas ta. «Valmistame neile absoluutselt kõike, mis voodite ja hea unega seostub: voodipesu, madratsikatteid, päevatekke ja kõike-kõike muud.»

Heli Sillaots on ääretult tänulik oma Soome mentorile, kes ta kunagi sisustustekstiili tooteid valmistama suunas. Jõudumööda on ta nüüd ka ise mentorlusprogrammis abiks alustavatele ettevõtetele.
Heli Sillaots on ääretult tänulik oma Soome mentorile, kes ta kunagi sisustustekstiili tooteid valmistama suunas. Jõudumööda on ta nüüd ka ise mentorlusprogrammis abiks alustavatele ettevõtetele. Foto: Dmitri Kotjuh

Sillaots selgitas, et selle ettevõtte toodangu osa on ta aja jooksul teadlikult vähendanud. «Olen õppinud, et ühest firmast pole hea nii suures osas sõltuda ja riske tuleb hajutada,» põhjendas ta.

Just seetõttu teebki Traageldaja suurtellimuste kõrval väiksemaid töid Tallinna salongidele, hotellidele ja laevafirmadele. Ära pole nad unustanud ka ilumeelega erakliente, kes soovivad kodusid kaunistada.

Äritõed on Heli Sillaots selgeks saanud arvukatel koolitustel ja seminaridel. «Ma pole kunagi unistanud ettevõtjaks saamisest, kuid elu sundis mind selleks. Et olla edukas ja viia ettevõtet edasi, tundsin kohustust õppida ja areneda,» lausus ta.

Esialgu tundis Sillaots end suurte ja tähtsate ärimeeste keskel väikse ja tühisena. «Mitte selle pärast, et olen naine, vaid pigem seetõttu, et tulen sellisest väiksest kohast nagu Käru,» märkis ta.

Mida aeg edasi, seda suuremat austust Heli Sillaots ärinaisena meeste silmis pälvis. Nüüd tunnustatakse tema tootemarki Siksak ja ettevõtet juba vägagi laialdaselt.

Ometi on Sillaotsal tulnud oma karjääri jooksul puutuda kokku ka pahatahtlike ärimeestega. «Üks neist tahtis nii kangesti minu firmat üle võtta, et rajas suures vihas Kärusse konkureeriva õmblusfirma, kuid kõrbes sellega üsna kiiresti,» ütles ta. Õnneks on selline näide pigem erandlik ja valdavalt on Sillaots kohanud oma teel ikka heatahtlikke inimesi.

Mida aeg edasi, seda kindlamana Sillaots end äris tundis. «Ma pole viimased 15 aastat kindlasti tööst puudust tundnud ning olen oma firmat juhtinud naiseliku vaistu usaldades. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud lust ja lillepidu, kuid olen koos oma tublide töötajatega hakkama saanud,» lausus ta.

Naise ja ema roll pole talle kunagi ettevõtte juhtimisel takistuseks kujunenud. «Algusaastail oli mu mees Soomes tööl. Pidin lapse kasvatamise ja tööga ise toime tulema, kuid õnneks oli sel ajal mulle suureks abiks minu ema. Nüüd on mees juba ammu Eestis tagasi ja töötab minu firmas,» ütles ta.

Kuna omal ajal sai Sillaotsa ettevõte tuule tiibadesse kogenud nõustaja toel, siis on ta ka ise mitmele alustavale ettevõtjale nõu andnud. «Ma leian, et alustavad ettevõtjad ei pea kolistama samu ämbreid mööda, mis meie omal ajal, ning vajavad kauem tegutsenud ettevõtjatelt praktilist ja asjalikku nõu. Just seda ongi programm, milles olen kaasa löönud, pakkunud,» selgitas ta.

Heli Sillaots ütles, et näeb rõõmuga, kuidas tema toetatud ettevõtetel läheb aina paremini ja veel nüüdki, kus aastane mentorlus on läbi, helistavad nad ja küsivad ühe ja teise asja kohta juhtnööre. «Sellist abi on rõõm jagada,» sõnas ta.

Raplamaa ettevõtlike naiste ühenduse liikmena on Heli Sillaots näinud, et naisettevõtjad on vägagi sihikindlad, kaalutlevad, abivalmid ja töökad. «Usun, et just need omadused hoiavad naiste juhitavaid ettevõtteid arengus,» sõnas ta.

Sillaotsa meelest vajavad naised ettevõtlusega alustamisel üksnes kindlat tuge ja praktilist abikätt. «Ehk peakski naisettevõtjatele olema mentorlusprogrammid, mille najal on lihtsam edasi minna,» ütles ta. «Kui naised juba äris hoo üles võtavad, ei pidurda neid naljalt miski.»

KOMMENTAAR

Foto: Erakogu

Reet Laja

Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse (ENUT) juhatuse esinaine

Vabaühendused nagu naiskoolituse keskus, Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsioon (EENA), Eesti naisuurimus- ja teabekeskus (ENUT), hiljem ka ETNA Eestimaal ja teised on üle 25 aasta innustanud ja toetanud naiste ettevõtlusega alustamist ja ettevõtlusega jätkamist.

Oleme kogenud, et naistele on vaja innustust ja tuge mentorite kaudu ning ettevõtlusteadmisi ja eeskujusid selles valdkonnas.

Meestel on olnud rohkem välja kujunenud võrgustikke, kust tuge ammutada. Tihti on meestel olnud ka rohkem raha, millega ettevõtet alustada, ja pangadki on olnud altimad meestele ettevõtluseks laenu andma.

Hoolduskohustused on ikka veel rohkem naiste õlul, kuigi samm-sammult võtavad ka mehed neid kohustusi kanda.

Kuigi ENUTil pole olnud ressursse uuringuid teha, siis kogemuste põhjal võime öelda, et huvi ettevõtluse vastu on naistel alati suur olnud. Ainuüksi sügiseti korraldatud ettevõtluskonverentsidele on kogunenud mitusada ettevõtjat-naist. Nii tulevad ka kontaktid naiste vahel.

Seal anname välja meeneid naistele, kes on üle 20 aasta ettevõtluses vastu pidanud. Sel sügisel tuleb konverents 18. novembril, aga pole veel selge, kas saame kokku virtuaalselt või osaliselt virtuaalselt ja osaliselt silmast silma.

Kui nüüd mõelda selle peale, et mitte kõik naised pole ettevõtluses üle kümne aasta vastu pidanud, siis see on täiesti normaalne asjade käik. Elu areneb tänapäeval nii kiiresti, et tahetakse vahepeal muud proovida ja seejärel näiteks kas samas või mõnes muus valdkonnas jälle ettevõtlusega edasi minna.

Tööelus ei ole ju ka ammu enam nii, et töötatakse ühes ettevõttes või organisatsioonis 30 aastat, vaid õpitakse veel midagi juurde ja liigutakse iga viie-kuue aasta pärast edasi. Sügisesed ettevõtlusnädalad on juba aastaid ka naistele toeks.

Märksõnad
Tagasi üles