Parim sporthobune kasvab Jüripoja tallis

Arvan teadvat, miks Briti luksusautode tootja Rolls-Royce kasutab oma autodes üksnes parima kvaliteediga nahka ja väärispuitu. See on tahe sobitada ülimoodne sisu ajatu elegantsiga. Soov valmistada sõiduk, milles tunneksid end kui sinivereline. Jah, veidi raskepäraselt, kuid see kõik on tootjal õnnestunud.

Arvan teadvat, miks mõni nõukogude aja hämaruses tegutsenud tootja leppis sellega, et igasugust külma ja kolisevat metallkesta ümber ebausaldusväärse mootori võis samuti autoks kutsuda. Eesmärk oli masstootmine, aidata inimesed ratastele, ükskõik millega sõites.

Rolls-Royce ja Zaporožets. Mõlemad on autod. Nii sarnased, kuid ometi nii-nii erinevad. Nende mõtetega astun Järvamaa ääre­alal asuva Jüripoja talli valdustes välja valgest Toyota linnadžiibist.

Hobuste maailmas on vahest asjad samamoodi: liigitunnuste järgi vaadates on ju loomad kõik ühtemoodi, teisalt teist samasugust ei leia. Ühtesid peetakse maal vanaema juures lastelaste rõõmuks, teised elavad tipptallides tippratsanike käe all tippsportlase elu.

Isegi kui see võrdlus on kohatu, siis sel korral saab oma loo hobuste maailma tulevane Rolls-Royce. Täpsemalt öeldes Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi noorhobuste sügisesel, Ida-Virumaal Vaikla ratsakeskuses peetud finaalülevaatusel parimaks kolmeaastaseks sporthobuseks valitud Elisabeth JP.

Stressitaluvus on oluline

Isegi kui see võrdlus on kohatu, siis sel korral saab oma loo hobuste maailma tulevane Rolls-Royce. Täpsemalt öeldes Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi noorhobuste sügisesel, Ida-Virumaal Vaikla ratsakeskuses peetud finaalülevaatusel parimaks kolmeaastaseks sporthobuseks valitud Elisabeth JP.

JP tähistab hobuse kodutalli ja kõik märgid näitavad, et Elisabethist võime kuulda ka edaspidi. Noorhobusena on ta alles sportlastee alguses.

«Ta on meil selline rahulik ja sõbralik tegelane. Igati koostööaldis ja inimesi ei pelga,» ütleb Jüripoja talli peremees Joel Jürisson oma talli tulevikulootust tutvustades.

Elisabeth noorhobuste ülevaatuse finaalis. Foto: Erakogu

Tõsi, Elisabeth ei lase ennast külalistest häirida. Naudib harjamist, krõbistab latris leiba ega tee katsetki tõrjuda endast eemale talli perenaist Anu Jürissoni ja Jüripoja loomakliiniku looma­arsti Katri Pentjärve, kui nood ta ülevaatuselt saadud roseti ja kaelalindiga ära ehivad.

NUMBER

1

korra või paar aastas jõuab Joel Jürisson ise aastas ratsutama.

14

hobust on hetkel Jüripoja tallis ehk Eesti suuremate tallide võrdluses pidas Jole Jürisson end pigem väikekasvatajaks.

Joel Jürisson jätkab Elisa­bethi tutvustamist. «Ta on hea hüppetehnikaga. Hüppetehnika on ühtlane. Need ei ole kogemata juhtunud head hüpped,» lausub ta. « Samuti on tal piisavalt suurust (Elisabeth JP turjakõrgus on 172 cm – toim), et ületada ka kõrgemaid tõkkeid. Miinuseks on lühikene seljaosa, aga seda paraku juurde ei kasvata.»

Jürisson märgib veel, et Elisabethil on peale heade jalgade ka hea pea. Nii nagu inimeste puhul, on ka hobuste puhul hea stressitaluvus tänapäeva spordis hakkamasaamiseks oluline omadus. «Eesti piires, edaspidi vahest ka Euroopa piires sõites, võibolla isegi kunagi lennates, olla igal nädalavahetusel teel mõnele võistlusele – see nõuab ka hobuselt omajagu,» põhjendab ta.

Elisabeth noorhobuste ülevaatuse finaalis. Foto: Erakogu

Joel Jürisson teab rääkida maailma tipphobustest, kes on nii areenil kui ka väljaspool seda iseloomuomadustelt püstihullud. Elisabeth ei tundu selline olevat. Seda näitas ka finaalülevaatus, kus hinnatigi hobuste liikumist ja hüppetehnikat ilma ratsanikuta. «On näha, et takistusi silmates on ta kohe valmis, ta tahab hüpata, ei pelga,» ütleb Jürisson.

Joel Jürisson viib hobuse karjamaale ja too on endiselt kogu teda ümbritseva maailmaga rahul. Küll saavad talli tagasitulekul jalalöögi seal ringi silkavad koerakesed. Hoiatuseks või nii.

Hobune peab saama elada hobuse elu

Joel Jürisson pidas eelmisel aastal kaheaastaste sporthobuste seas teiseks tulnud Elisabethi tänavu parimaks noorhobuseks valimist Jüripoja tallile päris suureks tunnustuseks. «Sel aastal oli kolmeaastaste märade konkurents väga tihe,» lausub ta. «Pakun, et eelvoorudest võis hobuseid läbi käia 30-40. Finaali jõudis neist 13, Ida-Virumaale kümme.»

Autasustamisel Joel Jürisson koos hobuse kaasomaniku Tiit Kivisilla ja kohtunikega (eelmine Eesti sporthobuste kasvatajateseltsi juhatuse esimees Raigo Kollom ja tunnustatud takistussõitjad Hanno Ellermann ning Ivo Ots. Foto: Erakogu

Jürissoni selgitusel on Eesti sporthobuste kasvatajad enamjaolt spetsialiseerunud klassikaliste ratsaspordialade (koolisõit, takistussõit ja kolmevõistlus – toim) hobuste kasvatusele. Elisabethile näebki tulevik ette takistussõiduhobuse karjääri.

EESTI SPORTHOBUNE

Eesti sporthobune (ESH) on üks Euroopa soojaverelistest ehk poolverelistest hobusetõugudest mitmekümne sarnase hulgas. Tal on oma tõuraamat ja aretusühing Eesti sporthobuste kasvatajate selts (ESHKS). Aretusühing kuulub maailma sporthobuste kasvatajate föderatsiooni (World Breeding Federation for Sport Horses – WBFSH) liikmeskonda ja tõuraamatu põhiossa kuuluvad hobused on aretusmaterjalina tunnustatud paljude teiste sellesse föderatsiooni kuuluvate tõuraamatute poolt.

Eesti sporthobuse ajalugu algab 2000. aastast, kui toimus ESHKS asutamiskoosolek, tõuraamat sai riikliku tunnustuse 2001. aastal ja rahvusvaheliseks tunnustuseks võib lugeda aretusprogrammi heakskiitmist ja aretusühingu oma liikmeks võtmist WBFSH poolt 2005. aastal.

Aretuslikult on ESH arenenud esialgse suures osas tori ja trakeeni tõust pärit aretusmaterjali kasutamisest 20 aasta jooksul maailma parimate tõuraamatutega paljuski ühise genofondiga tõuks. Täkkude kasutamises on jõutud selleni, et kui 2000. aastal sündis esimene importspermast saadud varss maailma paremikku kuuluvast täkust Voltaire, siis 2019. aastal sündis maailma edetabelitesse kuuluvate täkkude importspermast 44 varssa ja kokku on sel meetodil ESH genofondi lisatud 115 maailma eliittäku geene ja saadud nii üle 400 varsa.

Jõudluselt on ESH jõudnud rahvusvahelisele tasemele, 2019. aasta võistlustulemuste järgi on siinne tõuraamat maailma sporthobuste tõuraamatute hulgas Horsetelexi edetabeli järgi 25. kohal. Selleni on jõutud järgides põhimõtet, et tõug pole eesmärk, vaid abinõu paremate sportlike tulemuste saavutamiseks. Kiire arengu on kindlustanud süsteem, milles hobune läbib piirkondliku ülevaatuse, ülevaatuste finaali, noorhobuste tšempionaadi ja parimad ka maailma sporthobuste meistrivõistlused (kus parim tulemus on kuues koht 5-aastaste hobuste takistussõidus).

Koostaja: Endine Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom

Elisabethi teine omanik on Eesti üks edukaimaid takistussõitjaid Tiit Kivisild, kes kuulub 2006. aastast Eesti takistussõidukoondisse, on jõudnud korduvalt suurvõistlustel finaali, sealjuures võitnud Kesk-Euroopa liiga maailmakarika etappe.

«Tõenäoliselt kolib Elisabeth kevadel meie juurest mõnda suuremasse talli, kus tegeldakse juba puhtalt spordiga. Samuti hakkab Tiit lähiajal temaga ratsutama,» ütleb Jürisson. «See loob eelduse, et saame kvaliteetsest toormaterjalist teha kvaliteetse tulemi. See on nagu metsapuidust mööbli valmistamine.»

Jürisson lisab, et ühtlasi on neil soov Elisabethilt enne suuremat sportlaskarjääri ka üks järglane saada. «Tulgu temast suur või väiksem staar, oluline on, et temast jääks teatud järjepidevus ka Jüripoja talli alles,» põhjendab ta.

Hobuste ja luksusautode võrdlus pole tipphobuste maailmas sugugi kohatu. Siinsete parimate sporthobuste eest makstaks viie-kuuekohalisi summasid. Kui on ikka väga suur soov kindlat hobust saada, siis võib summa ületada ka miljon euro piiri. Turg on rahvusvaheline ja olgu kriisid või mitte, jõukad inimesed pole maailmast kuhugi kadunud.

Joel Jürisson teab öelda, et Eesti võistlustel ja ülevaatustel on hobuste vahendajad sagedased külalised. Ei maksa imestada, kui parimad hobused vahetavad omanikku juba võistluspaigas.

Sel põhjusel ei maksa inimestada sellegi üle, miks parimate hobuste kasvatamisel hakkab eeltöö pihta juba ammu enne varsa ilmaletulekut.

Nii on ka Elisabethi ema hea ja korralik, küll pisut liialt tormakas Eesti päritolu hüppehobune Marie Antoinette. Tema isa on aga Eldorado – staartäkk, kes elab ühes Hollandi kasvanduses. Kunstlik seemendus on tehtud Jüripoja tallis.

Elisabeth varsana. Foto: Erakogu

Joel Jürisson sõnab, et kui paljud hobukasvatajad teevad oma otsuseid ääretult teaduslikult ja analüüsi põhjal, siis nemad lasevad osa asju otsustada ka emotsioonidel. «Et see ala on emotsionaalne, siis on ka otsused emotsionaalsed. Kui silmad lähevad särama, siis on see tihtilugu olulisem kui mõni rida Exceli tabelis,» selgitab ta. «Alati jääb oma osa määramatusele, kuid Elisabethiga läks meil kokkuvõttes hästi, järelikult väljavalitud ema-isa kombinatsioon sobis. Mära oli suur, ka varss oli sündides suur – poegimine oli raskem kui tavaliselt –, kuid varss oli kohe tubli ja siiamaani ta meie lootusi petnud ei ole. »

Hobusekasvatusest võib kujuneda eluviis

Siiski ei tähenda ühe sporthobuse kasvatus seda, et kohe sündides oleks kord sama karm kui Preisi sõjakoolis. «Olen olnud alati seda meelt, et hobune peab saama elada õiget hobuse elu ja veeta oma päevi ka karjamaal. Samas tuleb nendega tegeleda, et tekiks austus inimese vastu,» lausub ta.

Jürisson lisab, et rohkem ta neist esimestel aastatel ei tahagi. Palju neil tulevikus, sporthobustena, tavaliseks hobuse eluks ikka aega on. Rahulikum aeg võib ju tekkida alles 15 aasta pärast, siis, kui on õige aeg pensionile jääda.

Elisabeth varsana. Foto: Erakogu

Olgu öeldud, et sellest aastast on Joel Jürisson Eesti sporthobuste kasvatajate seltsi juhatuse esimees. Selts on tegutsenud oma 20 aastat.

Jürissoni ütlust mööda iseloomustavad Eesti hobusekasvatajaid head ja julged valikud, mis on toonud häid tulemusi. «Hea tulemus tähendab nii seda, et meie ratsanikele on pakkuda Eestis kasvatud häid sporthobuseid, kui ka seda, et meil on pakkuda hobuseid ka välisturule,» selgitab ta. «Seda, et parimad ratsutajad sõidavad kodumaal kasvatatud hobustega, lähiriikides väga sageli ette ei tule. Sõidetakse ikka Kesk-Euroopas kasvatatud hobustega.»

Praegu on seltsil ja selle liikmetel käes pigem head ajad: väikekasvatajate, kõrvaltegevusharuna sporthobuseid kasvatavate inimeste arv pigem suureneb kui kahaneb. Arenevad ka suured tallid.

Joel Jürisson rõhutab, et hobustega tegeleda on võimatu, kui sa pole läbi ja lõhki hobuinimene. Hobusekasvatus on mõnus hobi tegeleda loomade ja spordiga, see on paljuski eluviis. «Teisalt, kui puudub oma ratsakool, boksirent ja muu selline, siis üksnes aretusega tegeleda oleks majanduslikus mõttes keeruline. Kuigi mõnikord võib hobuse müügiga tulla jackpot, siis kindlasti peaks olema ka mõni kõrvaltegevus,» arutleb Joel Jürisson.

Tema on väljaspool hoburingkondi laiemalt tuntud pigem Jüripoja loomakliiniku loomaarstist omanikuna.

HOBUMAJANDUS EUROOPAS

•7+ miljonit hobust

•2,6 miljonit hektarit haritud põllumaad

•896 000+ otsest täistöökohta (4-5 hobust annab 1 täistöökoha)

•rahaline maht üle 100 miljardi euro aastas, stabiilne kasv 3-5%

•maksutulu üle 5 miljardi euro aastas

•suurimad „hoburiigid“ Prantsusmaa ja Inglismaa, üle 1 miljoni hobuse

•pindalalt Eestiga võrreldavas Hollandis 400 000 hobust

•Rootsi SKTsse panustab sektor 800 miljonit eurot (300 000 hobusega)

•naaberriigis Soomes 75 000 hobust, 16 000 talli, 15 000 töökohta, ärimaht 250 miljonit eurot

HOBUMAJANDUS EESTIS

•teadlik hobusekasvatus algas 1855. aastal Toris Liivimaa aadlite poolt

•1876. aastal esimese ametliku loenduse järgi 54 206 hobust ja 17 „erakasvandust“

•1918. aastal ametlikult hobuseid 170 000

•aastatel 1920-1939 hobuseid ametlikult 180 000 – 230 000

•2010. aastal hobuseid registris 8000, 2020. aastal hobuseid registris 11 115 (+4% aastas)

•8 hobust 1000 elaniku kohta (EL keskmine 13, Soome 15+, Taani 27+, Rootsi 30+)

•ohustatud tõud: Eesti 2399; Tori 1067; Eesti raskeveo 366

*aastas import <100, eksport 500+, sünnib 600-800 varssa

TARTU ÜLIKOOLI UURING 2016

•Eesti hobumajanduse rahaline maht 2015.aastal oli 45,9 miljonit eurot

•10% primaarsektorist ehk Eesti hobumajandus on 0,2-0,3% Eesti SKTst

Tegutsenud üle 20 aasta, on Jüripoja tall müünud nii 25 hobust. Jürisson ütleb, et nende hobustega jätkub emotsionaalne side ka edaspidi. «On huvitav vaadata, kuidas sinu kasvatatud hobune hüppas argentiinlasest ratsaniku juhtimisel Hispaanias või Itaalias olnud võistlusel,» ütleb ta. «See hobune, ühes Euroopa takistussõiduhobuste tõuraamatus täkuna tunnustatud tegelane, müüdi alguses Taani, edasi läks ta Saksamaale, kus temaga sõitis Sloveenia koondist esindav argentiinlane. Praegu peaks hobune olema üldse Ameerika Ühendriikides.»

Tugevaimad takistussõidumaad nii sportlike tulemuste kui ka kasvatajate poolest on Jürissoni hinnangul Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Belgia. Suurt raha liigub kõige rohkem hoopis kaugemal, näiteks sealsamas Ameerika Ühendriikides ja araabia maades.

«Tihtipeale seisneb Eesti hobusekasvatuse mure selles, et andekad hobused müüakse maha liiga noorena,» lausub ta. «Elisabethilt loodetakse palju ja üritame temaga minna pigem seda teed, et katsume järgnevate aastatega esmalt jõuda Eestis teatud tasemele ja eks siis juba elu näitab, mis edasi saab.»

Jürissoni ütlust mööda on hobuste müük kasvatajale majanduslikus mõttes küll oluline, kuid kusagilt maalt läheb piir. «Endiselt, ala on emotsionaalne ja emotsioonid peavad olema head. Kui tean, et tulevase talli elutingimused pole head, siis ma sinna hobust pigem müüma ei kipu,» ütleb ta.

Elisabeth JP on tuttavas latris tagasi ja tal ei jää üle muud, kui peremehega nõustuda.