Selles kriisis tuleb elada. Teine vaatus

Jürgen Ligi Foto: Madis Veltman

Vaatamata koledatele koroonaarvudele tuleb hoog sel rindel minu meelest maha saada. Koolide sulgemisega oleme jõudnud ühiskonna alustala kallale, kust järgneb allakäik.

Mure on laiem. Lihtsalt uute keelu-uudiste tootmise ja teatavaks võtmise asemel tuleb meil hakata teadvustama, et ühiskond, kes noortele oma parimaid teadmisi edasi ei anna, ravi sulgeb ja barjääre ehitab, inimestelt töö, vara, harrastused ja näogi ära võtab, ei seisa koos. «Pole midagi parata» ei saa olla strateegia, peab olema «Kuidas saab». Ja ma ei ole nõus mõtlema teisiti pelgalt selle pärast, et vanusegrupina olen ise viirusele kerge saak ja riigipalgalisena kaitstud.

Muidugi on meil arvudest veel kohutavamad prognoosimudelid, iga inimelu on hindamatu ja tervishoiusüsteemis ei saa lasta juhtuda kollapsil. Ent kuigi mudelid on abiks, nad kõik eksivad, sest suudavad arvesse võtta üksnes tillukest osa maailma keerukusest.