Ajarännak esivanemate jõululauda

Aastasadade vältel on jõulukombed kohanenud maailmavaate ja ajaga, püsima on jäänud rikkalik söömaaeg. Rahvasuu mäletab, et kui jõuludel kõht tühi, siis lööb vats kogu aasta pilli. Tähtsa püha eel rändame ajas, et tuletada meelde, millised olid erinevatel ajastutel võimalused ja tavad jõululaua katmiseks. Teejuhiks on Ründo Mülts Järvamaa muuseumi ajakeskusest Wittenstein.

Muinasajal tähendasid jõulud valguse taastuleku algust. Seda maarahva jaoks olulist aega pühitseti juba enne ristiusu tulekut. Arvatakse, et sõna jõulud on tulnud eesti keelde muinas-skandinaaviast, kus talvine pööripäeva püha kandis nimetust jul. 

Pime aeg takistas ka suuremate tööde tegemist. Maarahval oli võimalus lõõgastuda ja varutud hea-paremaga pühi pidada. Arvatakse, et meie esivanemad sõid pühadetoiduks putru. Pidulaualt võis leida ka mõne väega looma, näiteks põdraliha ning joogipooliseks meest ja veest valminud mõdu. Metsaandidest söödi näiteks jõhvikaid ja pähkleid. Maiusroana võidi valmistada mee ja rasvaga mässitud kanepijahust käkke.