Ühest kadunud haruldasest looduskooslusest Järvamaal

Kalle Kroon Foto: Dmitri Kotjuh

Kui aastakümneid tagasi eelmise Eesti aegse Tartu ülikooli kasvandiku, endise üliõpilasseltsi Veljesto liikme ja loodushuvilise Robert Allperega Järvamaa loodusest rääkisime, läks tema jutt ikka ja jälle Võlingi jõele, ametlikult küll ojale, mille kallastel olevat kasvanud vägev kadakamets ja kuldkingad.

Käesoleva aasta puuks on kuulutatud kadakas. Siit tekkis vajadus selgitada laiemalt, kas sellel ürgsel puuliigil, mis väidetavalt olevat jääajajärgne nii-öelda pioneerliik, seega kasvanud meie alal enne kuuske ja enamikku lehtpuid, ning mille kasvualast asub 75 protsenti Lääne-Eesti saarestikus ja Läänemaal, on olnud kohta ka Järvamaal? Kas see jutt vägevast kadakametsast üldse vastas tõele?

Tänapäeval selle veekogu kallastel käies me kadakaid ega kuldkingi peaaegu ei kohtagi. Siiski – päris Võlingi jõe alguses, müstiliselt kaunite sinisavise põhjaga Vilbaste siniallikate kallastel võib üksikuid kadakaid veel näha, kusjuures isegi selliseid, mis on kuni viis meetrit kõrged.