Näitusel esitletav kollektsioon koosneb seitsmest 170 x 127 cm lõuendil õlimaalist: „Hoitud“, „Alge“, „Sügavamale ja kõrgemale“, „Omad“, „Loomus“, „Ühtsus“ ja „Kaua võib?“. Näituse keskmes on küsimus inimese kehamälust ning selle mõjust.
Näitust tutvustavat saateteksti avab kunstnik tsitaadiga Esa Saarinen sõnadega: „Küsimus on väikestes asjades, millest kasvavad suured. Inimene on tundeolend. Ta näeb ja tunnetab maailma muljetena, irdlõikudena, mida peab terviklikuks tõeluseks. Ta suurendab asju ja pisendab neid. Ei jäta midagi endiseks. Inimene tõlgendab maailma sümbolitena ja laseb end mõjutada enese poolt välja mõeldud tähendustest. Sageli tajub ta neid märke füüsiliselt, oma kehaga. Tõhusaimad muutumisvahendid on inimeses peidus. Neid ei saa kompida ega mõõta. Keegi ei või teada, kes võiks kõrvalistuv isik edaspidi olla, kui ta saaks selleks loa. Ja kui ta annaks endale ise selle loa“.