Aasta ema on kodukülas koolijuhataja

Järvamaa aasta ema Riina Põldvee (keskel) meelest on pere rikkus ja kodu koht, kus on kõik alati oodatud, mis iganes ka ei juhtuks. Foto: Dmitri Kotjuh

• Aasta emal võttis silma märjaks, sest tunnustuse taga oli oma laste esildis
• Riina Põldvee annaks palju, et avalikkuse tähelepanu vältida
• Koolijuhaataja hobi on vana mööbel ja hobi viis ta tisleriks õppima

«Kümme aastat ei ole ma haige olnud, aga esmaspäeval mõtlesin küll, et võtan haiguslehe,» ütleb Järvamaa aasta emaks kuulutatud Vodja kooli juhataja Riina Põldvee eelmisel laupäeval Vodjale koduõue kätte toodud ehmatuse peale. Igapäevaelus hoidub Riina pigem avalikust tähelepanust. «Sain nagu puuga pähe! Tiitli vastuvõtmisel ei tulnud mul vallalehe toimetaja küsimusele hetke kirjeldamiseks huultele ühtegi muud sõna kui «armastus»,» lausub ta. «Ma ei taha olla kuidagi paatoslik, aga hindan tingimusteta armastust. Olen lastele öelnud, et ükskõik mis on juhtunud ja mis olekus nad on, kodu on alati olemas ja ootab.»

Riina meenutab, et kunagi oli tal spordilaagrist koju põigates selline lugu, et ema küsis, miks ta koju tuli. «Ta ei mõelnud midagi halba, aga teismelist riivas. Andsin endale lubaduse, et oma lastele ei ütle ma kunagi nii. See ei tähenda mingit nunnutamist, vaid teadaandmist, et pole olemas asja, mida nad mulle rääkida ei saaks,» selgitab ta.

Varasematel aastatel ei pannud Riina aasta ema konkursi teateid tähele, kuid tänavu viskas mitu korda ette. «Väga tore, et Naiskodukaitse aasta ema valimist korraldab. Mul on viie lapsega tubli töökaaslane, mõtlesin esitada, aga jäin kahtlema, et äkki peaksid seda omad lapsed tegema, mitte keegi kõrvalt. Minu meelest võiks ka üksikemasid rohkem tunnustada,» lausub ta.

Tähelepanujanust rääkides meenub Riinale hetk, et ta pidi piinlikkusest maa alla vajuma, kui riigikogu liige hiljuti Toompea saalis päris peaministrilt, kuidas lilleke sinna sai.

«Ütlesin abikaasa Aivarile, et näe, mida inimesed kõike ei tee, et tähelepanu saada. Mainisin talle, et oleksin valmis palju maksma, et tähelepanu vältida. Ja siis omad lapsed teevad mulle nii,» meenutab ta. «Tütar Liisi oli Aivarile juba aasta ema konkursist rääkinud ja mees vaid muigas mu jutu peale. Ta teadis, mis mind ees ootab.

Liisi ütles, et ema, ise oled öelnud, et väljakutseid tuleb vastu võtta, pealegi olla minust ema osa 25 protsenti ja ülejäänud 75 palju muud, nii et tema andnuks suisa tiitli aasta vägev naine. No eks see võtab silma märjaks küll. Mis saab olla suurim tunnustus, kui omad lapsed tulevad koju ja nii ütlevad.»

Riina märgib, et pole seltskonnapelglik, kuid talle ei meeldi avalikud esinemised. Näiteks peab ta ennast sundima aktusel koolipere ette kõnelema minema, aga tunneb end mõnusalt koolipere keskel argistel hetkedel.

«Mul oleks raske töötada mõnes munitsipaalkoolis, kus tuleb pisut poliitik olla. Erakoolis saan teha täpselt seda, mis mulle meeldib, ja teha hulljulgeid asju,» ütleb ta.

Kui valitsus alles otsustas, et lapsed võivad kooli minna, siis Vodja kool pidas lastevanematega nõu ja tõi lapsed kontaktõppele juba mitu nädalat tagasi. Samuti olid nad koolis jõulude ajal. «Ma ei tea, kas Eestis, aga Järvamaal kindlasti olime ainus kool, kes on kolm nädalat kontaktõppel tagasi. Praegu paistab, et risk on ennast õigustanud. Õpetajad on vaktsineeritud, kooli õpilaskond väikesearvuline ja palju veedame aega õues,» selgitab ta.

Riina Põldveel oli hea meel, et tunnustada saavad ka kärgpere inimesed. «Minul on eelmisest abielust lapsed Liisi ja Lauri ning Aivariga on meil poeg Oskar. Aivaril on täiskasvanud lapsed Anna, Hannes ja Martin. Kahe peale on meil seitse lapselast,» lausub ta.

Karedalt 11lapselisest perest pärit Riina käis algklassid Peetri koolis ja kui avanes võimalus Paidesse spordikooli minna, siis isa Ants lubas.

«Mul nii lõikas hinge, kui räägiti, et hakatakse kärpima huvihariduse rahastamist. Olen aus, ega mul füüsiliselt suuri eeldusi olnud, aga sport andis võimaluse mitmel pool Eestis treeninglaagrites käia ja ka piiri taga,» ütleb ta. Riina sõnab, et suure pere lapsele oli see suur asi, lisaks füüsilisele arengule arendas ka silmaringi. «Kool kooliks, aga see, mis sind arendab, on huviharidus ja seltskond, kellega sa seda teed. Spordilaagrites käisime ka teatris, näitustel, tegime joonistusvõistlusi ja etlesime. Vägev elu!» lausub ta.

Riina lisab, et tema oli see hull ema, kes pani 11aastase Liisi ja 10aastase Lauri kanuusse, pakkis toidu ja telgi kaasa ning sõitis Tarbjalt nädalaga mööda jõge Pärnusse.

Selle oma kooliajal saadud matkapisikuga on Riina nakatanud nii oma lapsi kui ka Vodja kooli peret. Isegi vilistlased käivad küsimas, millal kooliga matkale minnakse.

Vodja koolis õpib lapsi, kelle elusaatus pole olnud kõige kergem või kes ei sobitu tavakooli. Enne kui Rocca al Mare kooli­papa Hannes Tammjärv Riina Põldvee 2006. aastal Vodjale koolijuhiks veenis, töötas too kriminaalhooldajana ning vedas noori õigusrikkujaid matkale ja pani liikuma.

Esmaspäeval sai Riina jälle silmast rõõmupisarat pühkida, kui kooli kolm kõige kangemat frukti tulid teda tiitli puhul õnnitlema. Ta ei salga, et ka kooli töötajad ja õpilased on temale osa perest.

«Vilistlased on käinud siinsamas koduõuel mulle oma pruute näitamas. Küsisin, kas emale oled näidanud. Ei ole. Õpetajana on need ilusad ja hardad hetked, samas nagu kurvad ka, kui poiss tuleb näiteks sõjaväest puhkusele naastes esimesena õpetaja juurde,» mõtiskleb ta.

Seda, et Vodja külla tuli selline kool ja et tema sai võimaluse hakata selle juhiks, peab Riina võimsaks juhuseks.

Enne seda töötas ta kuus aastat kriminaalhooldajana ja veel varem sama kaua Kareda valla sotsiaaltöötajana.

«Vodja kool on paganama hea kool ja vahest oleks veelgi parem, kui me poleks nii tagasihoidlikud. Loen jälle Õpetajate Lehest, et mõni kool on uuendusega hakkama saanud, aga meil on see juba ammu tehtud. Võtame oma uuendusi loomulikuna ega leia, et peame oma tugevat sisu kogu aeg kellelegi tõestama ja lehvitama,» arutleb ta.

Abikaasa Aivariga kohtus Riina 2000. aastal Soomes jalgrattamatkal, kus mõlemad olid lastega. Riina oli aasta alguses lahutanud abielu ja ka Aivaril oli äsjane abielulahutus selja taga.

«See oli õnnelik juhus, et saime kokku ajal, mil olime mõlemad suhtest vabad. Mulle meeldis kõige rohkem, kuidas ta rääkis oma lastest. Lõppenud suhtest rääkis ta analüüsivalt, mitte halvustavalt. Kuigi lahutusjärgne periood oli emotsionaalselt päris keeruline, otsustasin, et ei halvusta kunagi laste ees oma endist kaasat, pigem soodustasin suhtlemist,» meenutab ta. «Mõtlen ikka, et kui mõni ema toob lapse meile kooli ja mustab eelmist kooli maapõhja, siis miks peaks järgmine valik õnnestuma?»

Riina meelest on üks asi noorena armuda, kuid on vahe olla küpsemas eas oma abikaasasse mitmendat korda armunud. «Kui paljudel on kaks viimast koroonaaastat olnud rasked, on minul läinud hästi, pisut piinlik öeldagi. Lisaks sain mõlema suurema lapse kaudu vanaemaks. Oskari koolivahetus läks kenasti. Aivar on lihtsalt kullatükk,» lausub ta.

Lastest rääkimist alustab ema Riina tütar Liisist, kes on diplomaadikarjääri alguses. «Liisi õppis Inglismaal, oli ülikooli tublim ja pälvis lõpetades Euroopa Liidu Jean Monnet’ auhinna. Ta kandideeris Euroopa Komisjoni praktikale ja valiti kohale 3500 kandidaadi seast, kuid loobus, sest tundis, et ta on nii palju Eestilt saanud, et pärast maailmarännakuid on aeg Eestile tagasi anda. Ta on tõeline patrioot, oli esimene, kes tegi endale VODJA kohanimega pusa.»

Riina meelest on Liisil võime tõmmata ligi loodusõnnetusi. «Tais õppides oli seal tsunaami, Inglismaal lumetorm, Lõuna-Aafrikas aegade suurim metsatulekahju. Saatis sõnumi, et asjad on pakitud ja ootab helikopterit. Kolm aastat tagasi Vodjal tütre pulmi pidades tabas meid kuuma suve ainus paduvihmapäev,» lausub ta.

Poeg Lauri klapib ema Riina meelest väikeste lastega imehästi, ta soovitas tal kas õpetajaks või lasteaiakasvatajaks õppida, kuid Lauri läks pärast Austraalia eneseotsinguaastaid siiski juurat õppima. Kuniks tervis vimka viskas, mängis ta Eesti noortekoondises korvpalli. «Ta teeb koos sõpradega seda, mis talle meeldib, ning on sidunud juristihariduse ja spordi,» ütleb ta.

Intervjuu ajal oli Riina Põldvee kodus üksi. «Oskar ja Aivar tegid mulle emadepäeva kingituse ja läksid nädalaks Hiiumaale kala püüdma. Hindan isa ja poja omaette olemist väga, neil on tarvis kahekesi olla ja minul vahel ka üksi olemist,» lausub ta. «Nad käivad koos ka kajakiga sõitmas. Teevad sama, mida mina omal ajal koos Liisi ja Lauriga, ainult selle vahega, et nad teevad jupikaupa ja jätkavad järgmisel korral sealt, kus eelmisel korral lõpetasid.»

Aivari lastest on Anna laulja, Hannes ettevõtja ja Martin noortejuht ning tunnustatud diskor.

Abikaasa Aivarist räägib Riina intervjuu jooksul korduvalt ja ülivõrdes. «Mõtle, oled Eesti ajaloomuuseumi teadusdirektor, su kabinet on Tallinna vanalinnas vaatega Pühavaimu kirikule ning sa jätad selle kõik sinnapaika ja tuled Vodja külla remonti vajavasse talumajja kütjaks, nagu ta ise end tutvustab,» ütleb ta.

«Kas sa tead, et ma olen paberitega mööblitisler?» küsib Riina. «Minu jaoks on pärandkultuur au sees. Oleme 20 aastaga päästnud vana talumaja ja selle enam-vähem korda teinud.»

Majas on hulk mööblitükke, mis on värske aasta ema käe alt läbi käinud. Riina näitab Aivari töötoas üle-eelmise sajandi tooli, meistrimärgid peal ja puha.

Riina kätte sattunud toolist oli säilinud vaid pool ja nüüd näeb iste mehe kabinetis välja kui uus. «Mul on poolsada vana tooli, mis veel ootavad restaureerimist,» märgib ta.

Riinale meeldib kodus leiba küpsetada. «Ükski laps ei lähe kodust leivapätsi kaasa saamata,» sõnab ta.

Ka ajakirjanik asutab end teele, värske päts aasta ema küpsetatud leiba kaenlas.