Seaduseelnõusid tuli kui Vändrast saelaudu

Väino Linde Foto: Peeter Langovits

Võib öelda, et viimase kuu-paari jooksul on eri poliitilised jõud oma tegevust kohalikku elu käsitlevate seaduseelnõude esitamisel riigikogus märkimisväärselt aktiveerinud. Seda pole imeks panna, sest juba sügisel ehk vaid mõne kuu pärast on meil järjekordsed valla- ja linnavolikogude valimised.

Meie põhiseadus sätestab, et kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Sellest tuleneb, et kohaliku elu küsimuste üle otsustatakse põhilises osas just esindusdemokraatiat kasutades. Koha­liku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) lubatud rahvaalgatuse ja -küsitluse korraldamine on vaid li-sainstrument, mille kasutamise üle ­otsustab lõppvastutajana ikkagi valla- või linnavolikogu.

Rahvuskonservatiivid EKREst esitasid parlamendile eelnõu, mis lubaks omavalitsuste volikogudel korraldada rahvahääletusi. Esmapilgul võib see näida hea plaanina, mis annab kohalikule elanikule otsustusõigust juurde. Samal ajal ei ole eelnõu algatajad aga selgitanud, millist juriidilist jõudu omaks selline rahvahääletus konkreetses linnas või vallas. Seda teada oleks meil aga väga oluline, sest kui rahvahääletuse tulemustega saaks muuta volikogu varasemat seisukohta või arvamust, oleks tegu põhiseadusevastase eelnõuga. Kehtib ju Eestis juba 1992. aastast esindusdemokraatia, mille puhul rahvas teostab võimu enda valitud esindajate kaudu. Kui aga rahvahääletuse resultaadil on ainult soovituslik iseloom, oleks tegu siiski vaid rahvaküsitlusega. See on aga praegugi lubatud ja eelnõu oleks ebavajalik.