Presidendivalimiste formaat vajab põhjalikku remonti

, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees ja Pärnu Linnavolikogu esimees
Copy
Andrei Korobeinik.
Andrei Korobeinik. Foto: Olga Makina

Eelmised presidendivalimised olid suurtele erakondadele valusaks õppetunniks. Viis aastat tagasi algas kampaania varakult, tugevad kandidaadid sattusid meedia turmtule alla ja langesid üks teise järel rivist. Lõppmängu mäletame kõik. Riigikogu ei suutnud esimesel katsel presidenti valida, valijamehed jäid samuti jänni. Teisel katsel pandi riigikogu ette ainus kandidaat, kes saigi valituks. Nii sai Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid.

Kersti Kaljulaidi võit meenutab Austraalia kiiruisutaja Steven Bradbury saavutust 2002. aasta taliolümpial. Steven tõi Austraaliale riigi ajaloo esimese taliolümpia kuldmedali, kuna kõik tema vastased kukkusid enne finišisse jõudmist. Väljend «do a bradbury» tähendab nüüd Austraalias «ootamatut edu saavutama» – ja just selline edu saatis eelmistel presidendivalimistel Kersti Kaljulaidi. Ühe inimese võit on aga kaotus tervele riigile – eelmiste presidendivalimiste tulemus ja selle tulemuseni jõudmine jääb meie poliitilist eliiti kummitama kauaks. Avatud arutelude ja pika presidendikandidaatide kampaania asemel näeme nüüd presidendivalimistel mustade hobuste karja, mis lastakse välja mõni päev enne valimisi. Presidendi institutsioon kaugeneb rahvast veelgi.

Viimasel ajal on levinud arvamus, et presidendi otsevalimised võiksid olukorda parandada. Kui presidendi valiks rahvas ise, võiks riigipea maine taas tõusta. Kuid säärasel lähenemisel on ka omad riskid, ja Kersti Kaljulaid illustreeris neid suurepäraselt. Prantsuse kirjanikule Voltaire’ile omistatakse (küll ekslikult) ütlust, et isegi kui ta pole sinu seisukohtadega nõus, on ta valmis surema selle nimel, et sul oleks õigus neid välja öelda. Kersti Kaljulaid lähtub diametraalselt vastupidisest doktriinist. Tema maailmas on tema seisukoht ja vale seisukoht.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles