Maalapsed ei tohi kaitsesüstita jääda

Foto: Mihkel Maripuu

Kooliaasta läheneb hirmuäratava kiirusega. Küllap panevad üles rühkivad koroona­näitajad, karmid nakatumisprognoosid ja visalt edenev vaktsineerimine ärevalt põksuma enamiku lapsevanemate ja ka väga paljude ­koolinoorte südame. Kas koolid jäävad ikka sügisel avatuks või ootab taas ees distantsõpe? Kuidas pidada vastu, kui uuesti tuleb kogu kodune elu ümber korraldada? Kuidas hoida laste vaimset tervist ja täita nende hariduslikke lünki? Põhjust muretseda on küll ja veel.

Juuli viimasel nädalal katkestas peaminister Kaja Kallas oma puhkuse ja nentis ilmselget tõsiasja, et vaktsineerimise tasemega ei saa kuidagi rahul olla. Ehk siis tunnistas, et valitsus ei ole hakkama saanud.

Üks suuremaid murepilvi varjutab praegu lapsi. Üha rohkem noori nakatub, aga enamik neist ei ole ikka veel ühtegi kaitsesüsti saanud. 12aastaste ja vanemate laiaulatuslik vaktsineerimine on võtmetähtsusega küsimus mitte ­ainult tavapärase õppe juurde naas­mise, vaid kogu ühiskonna ava­tuna hoidmise mõttes. Kui uurida õpilaste vaktsineerimise statistikat, siis esirinnas on Tartu ja nii-öelda vaes­lapse rollis maapiirkonnad. See on ka mõistetav, sest suuremates linnades on vaktsineerimist palju hõlpsam korraldada. Segadust ja teadmatust on nii haridusinimeste kui ka emade-isade seas. Leidub neid vanemaid, kes on saanud koolist kirja palvega tulla oma lapsega süstima, aga ilmselt veelgi enam neid, kellega pole ühendust võetud.