Minu usku meditsiini ei kõiguta isegi koroona

Järva Teataja reporter Anne Põder Foto: Dmitri Kotjuh

• Nakatumisest tähtsam on jääda ellu
• Me keegi ei tea, millal viirus meid lõpuks kätte saab
• Meie arstid ja professorid pole ajupestud, vaid väga targad

Minu sõbrad, tuttavad ja töökaaslased teavad suurepäraselt, et olen üks innukamaid vaktsineerimise pooldajaid. Olen seda häälekalt igal pool ja alati kuulutanud.

Suvel, kui kirjutasin enne kooliaasta algust lapsi vaktsineerima julgustava arvamusloo, tänas mind pärast seda mitu lapsevanemat. Nad ütlesin, et juhtisin tähelepanu õigele asjale ning see pani neid mõtlema ja tegutsema. Kuulsin isegi meditsiinitöötajatelt, et minu loole järel suurenes laste vaktsineerimine Järvamaal märgatavalt.

Juhuu! Tõeline töövõit. Needsamad lapsed käivad praegu vabalt ja rõõmsalt koolis, trennides ja mujal. Suurem jagu neist pole haigestunud vaatamata rohketele kolletele nende ümber.

Kui suvel loodetigi, et vaktsiinid on imevits, mis meid koroona eest kaitseb, siis kahjuks juba augustis tuli valus teadmine, et päris nii see ei ole. Haigestuvad ka vaktsineeritud ja muidugi lapsed. Koolideski tuleb juba ette üksikuid vaktsineeritud laste haigestumisi. Arvata võib, et selline teadmine tõmbas vaktsineerimisele Eestis korralikult pidurit ja vaktsineerimisvastased said ühe mõjusa hoova kihutustöö tegemiseks juurde. Igati inimlik on mõelda, et kui ma niikuinii haigestun, milleks siis üldse vaktsineerida.

Igapäevaseid nakatumisnäitajaid jälgides oleme näinud, et vaktsineeritute osa haigestunute seas on järjest suurenenud. Kui algul oli neid 15–20 protsenti, siis nüüd on juba 30-40 protsenti igapäevastest nakatujatest koroona kaitseks süste saanud inimestest.

See on nüüd koht, kus peaksin silmad maha lööma ja tunnistama, et eksisin ja kiitsin vaktsiine täitsa asjata. Aga ei! Ma ei tee seda. Isegi nüüd, kus minu otsast lõpuni vaktsineeritud pere on koroonasse haigestunud. Ehkki me tegime enda meelest kõik võimaliku, et ennast ja ennekõike teisi kaitsta, sai koroona meid lõpuks kätte ja seda halvimal moel. Jätsime endast tahtmatult maha mitmeid kümneid lähikontaktseid.

Loodan, et suurem osa neist siiski ei haigestu, sest meie esistatistiku Krista Fischeri andmetele tuginedes on tõendatud, et vaktsineeritud nakatavad ümbritsevaid neli korda vähem kui vaktsineerimata inimesed. Õnneks on suurem osa meie tutvus- ja suhtlusringist samuti vaktsineeritud.

Kuigi, jah, võib ju öelda, et vaktsiin ei kaitse. Lõpmatuseni kindlasti mitte. Aga me ei tea, kui mitmel korral võis vaktsiini toime meie peret nakatumiste eest päästa eelmistel kuudel.

Arvan, et päris mitmel, sest oleme aktiivsed inimesed ja agarad suhtlejad. Kohtun oma töö pärast paljude inimestega, kelle tervislikust seisundist ja vastutustundest pole mul halli aimugi. Laps käib trennides, laagrites, võistlustel ja sõpradega õues. Meie kontaktid ulatuvad pere peale kokku päevas mitmekümnete inimesteni.

Ma tean lõputult rääkida lugusid, kus lähikontaktid koroonahaigetega olid ilmselged, kuid vaktsineeritud ei haigestunud. Neil oli sel hetkel kaitse olemas. Seega julgen nii enda kui ka arstide kogemusele tuginedes väita, et umbes seitsmel juhul kümnest vaktsiin siiski kaitseb. Aga me keegi ei tea, millal jõuame selle õnnetu kaheksanda korrani. Nagu kassi üheksa elu: sa ei tea, millal need otsa saavad.

Viga ei maksa otsida ka aja jooksul kaduma kippuvatest aktiivsetest antikehadest. Oleme peres saanud eri ajal erinevaid vaktsiine. Jah, ma tean, et minu varakult saadud Astra Zeneca «parim enne» hakkas juba mööduma. Abikaasa ja poeg olid alles suvel vaktsineeritud Pfizeriga ning nende antikehade hulk pidanuks veel olema küllaldane, et viirusele vastu panna. Kui rünnak on agressiivne ja kontakt on olnud tugev, siis sa lihtsalt jääd haigeks ja kõik.

Siinkohal tulebki mängu asja­olu, mis vaktsiini puhul loeb ja millest nüüd õnneks üha enam ka räägitakse. Vaktsiin ei kaitse sind lõputult nakatumise eest, aga see võib päästa sõna otseses mõttes sinu elu. Seda kinnitavad ka meedikud, et vaktsineeritud küll satuvad haiglasse, kuid nad jõuavad harva kunstliku hingamise ja surmani. Viimaseni kohe eriti harva ja ainult eriti raskete kaasuvate haiguste korral. Vaat seda ma vaktsiinide juures enim usun ja hindangi.

Kui keegi tuleb mulle ütlema, et tal savi, lihtsam on koroona läbi põdeda kui end vaktsineerida, siis sama hästi võiksite öelda, et las teerull sõidab teist üle. Ma täiesti mõistan siinkohal neid inimesi, kes ei saa tervislikel põhjustel end vaktsineerida. Neil polegi valikut ja hoian pöialt, et nad ei nakatuks, või kui see juhtub, siis pääseksid kergemalt.

Ma ei kujuta ette, et põeksime praegu koroonat kaitsevõimeta. Mu mees oleks tõenäoliselt haiglas abistaval hingamisel ja mina poleks päevi voodist tõusnud. Lapski oleks kindlasti pikemalt põdenud kui ühe palavikus õhtu. Ja me oleme ju ometi täiselujõus inimesed. Mõni ime siis, et nõrgema tervisega, väetimad ja kaasuvate haigustega inimesed surevad. Kui neil vasturelv puudub, siis on see täiesti mõistetav.

Mõni inimene on algusest peale väitnud, et koroona on tavaline gripp. Võib-olla mõnel ongi, veab neil siis. Aga meie näite varal on see võrdlus täiesti kohatu. Jah, sarnaseid jooni on, aga mitte ükski gripiviirus pole selline Ameerika mägedel sõit, kus sa iga hetk avastad, et sul on mingid uued sümptomid, mis lihtsalt tulevad ja lähevad siis, kui ise heaks arvavad.

Gripp on kurnav ja vastik, aga see ei lammuta su keha igast otsast laiali ega võimenda su tervisehädasid ja nõrku kohti ­mitu­­­ korda­ hullemaks. Et kui enne olid seljavaluga kimpus, siis koroonas olles sa voodist tõusta ei suuda. Kui varem tundsid sageli pingepeavalu, siis koroona ajal on see võrreldav tuumapohmelliga, mis paneb kohe su aju plahvatama. Ja nii edasi.

Isegi kui oled enda meelest üdini terve ja sportlik, siis koroona leiab ikkagi su nõrgad kohad üles ja teeb elu põrguks. Jätta ennast sellise haiguse eest täiesti kaitsetuks on minu hinnangul rumalus.

Aga mida mina ka tean? Suur osa selle arvamusloo lugejaist peab mind niikuinii ajupestuks.

Küllap on ajupestud ka suurem osa Eesti arste ja Tartu Ülikoolis arstiteadust õpetavaid professoreid. Näen igal nädalavahetusel kodus hunnikute viisi meditsiiniõpikuid, kust kolmanda kursuse arstitudeng teadmisi ammutab. Muide, koroonateemad on seal päris mitmes aines vägagi päevakorral ning olen saanud päris põhjalikke selgitusi, mis haigus see on, kuidas sellega võidelda, millest koosneb vaktsiin, miks seda vaja on ja kuidas see meie keha kaitseb.

Nii et usun endiselt tarkade meditsiinitöötajate juttu ja professorite kirjutisi, et vaktsiinid pole kasutud. Need tõesti ei hoia ära kõiki võimalikke nakatumisi, kuid päästavad haigestumise korral siiski halvimast. Ja olles asja sees, tean öelda, et seda polegi nii vähe.