Joel Rikk: päästku end, kes saab!

Joel Rikk Foto: Kristo Kivisoo

Lühend SOS võeti kasutusele 1906. aastal. Üks esimesi laevu, mis seda signaali pärast kokkupõrget jäämäega kasutas, oli Titanic. Seda signaali kuuldi, kuid appi ei mindud kohe. Arvati, et laeval on pidustused ülemeelikuks läinud. Lõpuks, kui saadi aru olukorra tõsidusest, oli lootusetult hilja.

Joel Rikk

SOS ei ole tänapäeval igapäevakasutuses, samas pole seda morsesignaali siiski merendusest täiesti eemaldatud, sest mine sa tea, millal tänapäevased uued moodsad tehnilised lahendused võivad meid alt vedada.

Tark ja arukas pole lasta unustusehõlma vajuda nendel võimalustel ja oskustel, mis võivad meid just kõige raskematel eluhetkedel aidata.

Sama tähtis kui tehnilised oskused ja teadmised, on ka meie kaasasündinud ja loomupärased isikuomadused.

1740. aastal sai vaatamata suurele vastuseisule oma isa Karl VI surma järel Austria valitsejaks Maria Theresia. Tõsiasi, et Austria valitsejaks saab naine, ei meeldinud Euroopa tollastele valitsejatele. Algas pärilussõda, millesse oli kaasatud enamik tolleaegseid suurriike.

Austria kõige aegade üks võimsamaid valitsejaid kuninganna Maria Theresia jäi 1740. aastal alanud pärilussõjas oma suurima vaenlase Prantsusmaa vastu suurde kaotusseisu. Enam ei uskunud isegi tema lähimad kaaskondlased, et sellest olukorrast on olemas väljapääs.

Tänapäeval, kui rõhutatakse riikide, firmade juhtimisel järjest rohkem põhjendatult naiste osa suurendamise vajalikkust, on väga hea siinkohal meelde tuletada, mida tegi Maria Theresia, kes oli hiljuti saanud emaks.

Monarh võttis oma väikese lapse ja sõitis üsna tagasihoidliku saatjaskonnaga Ungarisse. Hoides oma väikest last süles, esines ta pika sõnavõtuga Ungari eliidi ees nii veenvalt, et ungarlased otsustasid Austriale appi tulla.

Targa ja loomupärasele tegutsemisega päästis Maria Theresia oma riigi ja rahva.

Ajaloost on teada palju õrnemast soost valitsejaid, kes just naiseliku vaistuga on oma riigi kas päästnud või hoopiski suurriigiks vorminud.

Millised oleksid olnud täpsed tagajärjed, kui nad oleksid eiranud naiselikku vaistu, me kunagi teada ei saa. Üks on kindel: neil ei olnud palju valikuid. Nendel aegadel oli eksimuste eest maksmise lunahind üsna karm ja tavaliselt lõppes see elu kaotamisega. Üks värvikamaid juhtumeid siinkohal on see, mis tabas kuninganna Maria Theresia enda tütart Marie Antoinnette’i. Pranstuse kuninga Louis XVI naisena sai ta valitsejannaks pärast abikaasa surma.

Üsna peagi pärast troonile pääsu alustas ta priiskavat elu ja pidi jätma oma elu Prantsuse revolutsionääride giljotiini all.

Õnneks on tänapäeval valitsemisel tehtavate vigade eest karistused leebemad, vahest liigagi nõrgad.

Tavaliselt peab poliitikas osaleja valetamise, võõra vara ihaldamise, joobnuna autoroolist tabatuna vahetama karistuseks ühe ametiposti teise vastu või olema lühiajaliselt varumeeste pingil. Üsna harva tuleb ette ka siirast andeks palumist rahvalt, kui on tehtud läbimõtlematuid või valesid otsuseid.

Viimase sellise siira esinemisena oma rahva ees meenub Angela Merkeli avaldus Bundes­dagis, kus ta palus vabandust liigkarmide piiranguplaanide kehtestamise eest Saksamaal pärast lihavõttepühi.

Siinkohal väärib märkimist, et vabandus oli proportsionaalselt tasakaalus kehtestatud piirangute otsusega.

Aasta alguses astus ametisse meie valitsuse eesotsas esimene naispeaminister. Eesti sai esimeseks riigiks, millel on nii naissoost president kui ka peaminister. Lisaks sellele lepiti kokku valitsuskoalitsioonis, kus järgiti soovõrdõiguslikkuse põhimõtet. Valitsus astus ametisse märgiliselt koos päikesetõusuga.

Paljud kaasmaalased lootsid riigi valitsemiskultuuris uut ja värsket hingamist, optimistlikumad isegi suuri muutusi paremuse poole. Praegu võib tõdeda, et uue valitsusega pole riigi valitsemiskultuuris just palju paremuse poole läinud. Eksimuste pärast vabandust ei paluta (või kui, siis moka otsast), vastutust ei võeta ja põhjendusi, miks mingi valeotsus polnud ette aimatav, jagub küllaga. Seda olukorras, kui meie omad inimesed surevad, omad meditsiinitöötajad pingutavad inimlikkuse piiril.

28. märtsil oli ETV saates «Hommik Anuga» külas pedagoog Ljudmilla Polištšuk. Südamlikus saatelõigus iseloomustas ta meditsiinitöötajate pingutusi väga värvikalt: «Nad töötasid nagu orjad.»

Mart Kadastik kirjutas 6. novembril 2017. aastal isadepäeva arvamusartiklis järgmist: «Raske 25 üleminekuaastaga on eesti mehed irdunud oma algsest inimlikust teljest ja minetanud oma empaatiavõime.»

Selle väitega on raske mitte nõustuda, sest arvud, teod ja faktid kõnelevad selget keelt.

Kuidas on 2021. aasta sügisel lood eesti naistega, eriti nendega, kes osalevad tippoliitikas?

2016. aastal kirjutas Liisa Jõigi oma magistritöö «Eesti naistippjuhtide karjääriteede kujunemine ja kogemused juhirollis» kokkuvõttes järgmist: «Suurendamaks oma tajutavat rollisobivust, püüavad naisjuhid end samastada pigem teiste meesjuhtidega, kui teiste naistega.»

Kas pole mitte peegelpilt tänasest päevast? Ilmselt teatakse, kuidas peaks hetkel käituma, aga reitingute «karm silm» ei lase teisiti (naiselikult) käituda. Häid näiteid, kuidas pandeemiaga hakkama saada, on nii teisel pool Soome lahte kui ka mujal maailmas.

Seoses COVID-19 pandeemia kolmanda lainega on olukord meie riigis muutumas katastroofiliseks. Järjest valjemini kuuleb appikarjeid nii arstide, pedagoogide kui ka teiste valdkondade spetsialistide suust, sest nad töötavad võimete piiril.

Ajalugu ei saa kopeerida, aga sealt on võimalik palju õppida. Usun siiralt, et meil, eestimaalastel, on jaksu ja usku saata jätkuvalt päikesetõusul ametisse astunud valitsuse poole välja SOS-signaali (päästke meie hinged), mitte laskuda ahastusse ja hüüda nagu tragöödiasse sattunud Titanicu reisijad: «Päästke end, kes saab!»