Õmbleja kirjeldab Türil aset leidnud töökiusamist

Foto on illustratiivne. Foto: Ain Liiva

“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta Äripäevale töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.

Eesti inimesed kannatavad töökollektiivides süsteemset kiusamist vaikides ja kannatades. Üksikutel juhtudel astub kiusatu töökiusajale vastu tööinspektsioonis ja kohtus, enamasti jätab ta aga vaimse terrori enda teada ning heal juhul jagab väljapääsu leidmiseks muret psühholoogiga. Need aga, kes nõuavadki õiglust kohtuni välja, võivad leida end olukorrast, kus kohtupidamine käib lõpuks hoopis nende endi üle, kirjutab Äripäev.

Talvehommikutel, kui Sveta ja ta kolleegid tööle tulid, oli ruumis sooja 11-13 kraadi, kuna elektriradiaatorid seintel keeras ülemus ööseks kinni. Ehkki tööpäev hakkas vabrikus kell pool kaheksa hommikul, tulid õmblejad tükitööga raha teenimiseks tööle ka kella viieks ja kuueks. Kui töötajad radiaatorid sisse lülitasid ja ülemus tööle jõudis, kurtis ta, et ruumides on liiga palav ning rääkis kohatu kalapoe anekdoodi. Seejärel lõi aknad lahti ja keeras radikad taas kinni.