Seakasvatussektorit ei päästa toetused

Maaeluminister Urmas Kruuse. Foto: Konstantin Sednev

Oleme viimastel nädalatel saanud lugeda lugusid sellest, kuidas seakasvatajad on tegevust lõpetamas, kuidas hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja kuidas toetused jõuavad sinna, kuhu nad jõudma ei peaks. Jättes kõrvale meie põllumajanduse igipõlised iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised, siis mis oleks, kui mõtleksime ühiselt, mida saame kõik teha selleks, et ka edaspidi seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks.

Seakasvatussektor on raskustes. Kuigi sealiha hinnad näitavad stabiliseerumise märke, on see üks vähestest sektoritest, kus hinnad püsivad allpool koroonapandeemia­eelset taset. Seda mõjutab ebasoodne olukord üleilmsetel turgudel, mille tulemusel sealiha pakkumine Euroopa turul on suur. Samuti on seakasvatus üks enim sisseostetavast söödast ja selle hinnast mõjutatud sektoreid, söödahind moodustab üle poole seakasvatuse kuludest. Arvestades, et teraviljahinnad püsivad kõrgel ja lisaks on suurenenud muud kulud, eelkõige energiakulud, siis on sektori kestlikkus ja sissetulekud väga suure surve all.

Armastame ennast võrrelda kas naabrite või Euroopa ametivendadega. Tuleb tõdeda, et meie sealihasektor on selles võrdluses mitmeti omanäoline. Eristume selle poolest, et suurel osal meie seakasvatajatest pole maad. Seeläbi puudub ka juurdepääs mitmele toetusmeetmele, kuivõrd väga suur osa põllumajandustoetustest makstakse just pindalapõhiselt.