Kui õnn on kuumas dušis ja puhtas voodis

Psühholoog Natalja Timpšenko ütleb Donetski kogemusele viidates, et sõjapõgenikud peaksid võimalikult kiiresti asuma omaette elama, sest sugulaste juurde kauaks jäädes tekivad pinged ja leppimatud tülid. Foto: Urmas Glase

Suurem osa Eestisse sõjapakku tulnud ukrainlastest peatub sugulaste ja tuttavate juures, mis leevendab riigi võimet põgeniketulvaga hakkama saada. Donetskist pärit psühholoogi haridusega Natalja Timpšenko näeb selles saatusekaaslaste seas kerkivat peatset probleemide allikat.

«Ega me esimest korda sõja eest põgene,» sõnab Natalja mõrul ilmel, kui ajakirjanik pärib Järva valda oma esimesse Eesti peatuspaika jõudnud pere meeleolu kohta.

Natalja töötas 2014. aastal Donetskis koolipsühholoogina ja meenutab, kuidas seisis koos direktrissiga püstolitoru ees, kui rahvavabariigi kehtestajad nõudsid koolis referendumi hääletamispunkti avamist. «Minu pihta pole kunagi varem ega hiljem relvast sihitud ega mind ähvardatud. Püssimehed lubasid direktori tütrega teha hirmsaid asju, kui ta keeldub. Tean, et tüdruk pakkis samal päeval kohvri ja pole pärast seda enam kordagi kodulinna jalga tõstnud,» lausub ta.