Soov jagada maailm oma mõjutsoonideks elab jätkuvalt edasi

Erakond Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Foto: Mihkel Maripuu

1949. aasta 25. märtsi varahommikul algas okupeeritud Eesti suurim küüditamislaine: paar tuhat Moskva korraldusel moodustatud operatiivgruppi tungisid rahulike elanike kodudesse, et neid vägisi toimetada loomavagunitesse, mis neid Venemaale Siberisse viisid. Kokku küüditati Eestist üle 20 000 inimese.

Osa küüditatutest hukkus teel, osa suri nälga ja kurnatusse sihtkohtades, osa jõudis aastate pärast ka tagasi kodumaale. Valulik mälestus on jäänud tänaseni: 1949. aasta märtsiküüditamine oli halastamatu ja ülekohtune samm eestlaste, eesti keele ja kultuuri ning meie meelsuse hävitamiseks, tekitades hirmu ja lootusetust. See on traagiline osa meie rahvusmälust, saatustest ja kannatustest, mida ei tohi unustada.

Nüüd, mitu inimpõlve pärast küüditamist ja põlvkond pärast iseseisvuse taastamist, kui oleme mitukümmend aastat rahuriiki ehitanud, võib see tunduda ajaloona mida me ei tahakski meenutada ja mis ei kordu kaasaegses maailmas enam kunagi. Aga nii see ei ole. Vastupidi, Venemaa agressiivne sõda Ukrainas ja inimeste küüditamine Venemaa avarustesse kordub praegu stalinlike õuduste tasemel. Nüüd mõistame, kui oluline on põlvkondade ülene (elav) mälu, et mitte elada illusioonides ja kaotada ohutunnet ning mugavduda heaolus. Putini režiimi tegevus on lääne demokraatiale häirekell, et oleksime valmis ka ise oma riiki(e) ja rahvast kaitsma, et meil oleks relvad, tõsiselt võetav kaitsevägi ning kaitsetahe ja isamaaline meelsus oma riiki(e) hoida.