Soov jagada maailm oma mõjutsoonideks elab edasi

Helir-Valdor Seeder. Foto: Dmitri Kotjuh

1949. aasta 25. märtsi varahommikul algas okupeeritud Eesti suurim küüditamislaine: paar tuhat Moskva korraldusel moodustatud operatiivgruppi tungisid rahulike elanike kodudesse, et viia neid vägisi loomavagunitesse, mis neid Venemaale Siberisse sõidutasid. Eestist küüditati üle 20 000 inimese. Osa küüditatutest hukkus teel, osa suri nälga ja kurnatusse sihtkohtades, osa jõudis aastate pärast ka tagasi kodumaale.

Valulik mälestus on jäänud siiani: 1949. aasta märtsiküüditamine oli halastamatu ja ülekohtune samm eestlaste, eesti keele ja kultuuri ning meie meelsuse hävitamiseks, tekitades hirmu ja lootusetust. See on traagiline osa meie rahvusmälust, saatustest ja kannatustest, mida ei tohi unustada.

Nüüd, mitu inimpõlve pärast küüditamist ja põlvkond pärast iseseisvuse taastamist, kui oleme mitukümmend aastat rahuriiki ehitanud, võib see tunduda ajaloona, mida me ei tahakski meenutada ja mis ei kordu kaasaegses maailmas enam kunagi. Aga nii see ei ole.