Meie sinikollane uus maailm

Maarja Brause Foto: Dmitri Kotjuh

Alates 24. veebruarist on maailm, kus me elame, muutunud. Kui algas Venemaa pealetung Ukrainale, oli kohe selge, et ei lähe nädalatki, kui sõja otsesed mõjud jõuavad Eestisse, ja nii oligi. Paljud inimesed, kes elasid esimeste rünnakute ohvriks langenud Ukraina linnades, pakkisid asjad ja lahkusid kodust ning hakkasid läänepoolse riigipiiri poole liikuma. Nende hulgas oli näiteks Marina koos neljakuuse beebitüdruku ja neljaaastase tütrega. Marina tuli Irpinist. Selle linna nime teavad praegu ilmselt kõik. Saabus ka Olga viieaastase tütrega. Nad elavad koos Türil. Emad said vanematele tüdrukutele kiiresti lasteaiakoha. Olga ütleb rõõmsalt, et läks kohe kohalikust poest tööd küsima ja sai ka ning töötab koos teise ukrainlannaga seal rahulolevalt praegugi. Ta on tänulik, et Türi rahvas on neid soojalt vastu võtnud.

Meie pikem jutuajamine toimub teel Mukri rabasse. Ekskursioonile kutsus meid Kaia Iva, kes majutab ka ise ühte perekonda. Olga räägib tagasiteel, kui raske oli lahkuda oma kodust. Muidugi oli teekond väikeste lastega keeruline, aga eriti raske oli see otsus hingeliselt – jätta maha kõik, ka armastav abikaasa ja koos üles ehitatud kodu, mis pidi olema nende lastele turvaline ja soe pesa.

Poetame koos mõne pisara ja naerame siis läbi pisarate nagu kaks ema kunagi: õnneks lapsed magavad autos, sai natuke kurvastatud, aga nüüd lipp kõrgele ja edasi – laste pärast! Mul ei ole sõnu, et kirjeldada nende naiste vaprust… Uskumatuid lugusid kuulevad kõik, kes ukrainlastega suhtlevad.