Segastel aegadel täidab raamatukogu ühiskonna tasakaalustaja ja ühendaja rolli

Tiit Terik Foto: Erakogu

Statistikaameti andmetel käib raamatukogus iga teine Eesti elanik. Just seepärast võivad eestlased end ligi 900 raamatukoguga nimetada mitte ainult laenutaja-, vaid ka lugejarahvaks. Nõnda on rõõm, et kultuuriministeerium otsustas esimest korda teema-aastate ajaloos pühendada 2022. aasta justnimelt raamatukogudele. Kuid milline siis on ikkagi raamatukogude tänapäev ja tulevik?

Mõneti segastel aegadel täidab raamatukogu justkui ühiskonna eri gruppide tasakaalustaja ja ühendaja rolli. Loomulikult on igal lugejal omad eelistused, kuid printsiibis ütleme raamatukogudes kollektiivselt lahti ühiskondlikust staatusest, sest raamatud teadupoolest ei küsi vanust, sugu või ametit. Seepärast võib raamatukogu nimetada üheks viimaseks demokraatlikuks ruumiks, kus kehtivad käsikäes arvamus- ja valikuvabadus.

Teisest küljest seisavad raamatukogud tänapäeval silmitsi olukorraga, kus neid sageli võetakse liialt iseenesestmõistetavana. Ehk just seetõttu, et nad paiknevad alati kusagil käe-jala ulatuses ja on meie lähedal kogu aeg olemas. Samas ei ole raamatukogud pelgalt enam kodud raamatutele – nad on kogukonna ühendajad.