Riigikogulased, ka teie valijad tahaksid eluga pääseda

Kadri Paas. Foto: Erakogu

Riigikogu on viimastel kuudel teinud usinalt tööd. Vastu on võetud mitmeid avaldusi Ukraina toetuseks, Eesti seisukohtade levitamiseks ja Kremli peremehe psühhopaatilise sõja hukkamõistmiseks. Sõja alguses oli siit- ja sealtpoolt kuulda ettepanekuid, et NATO peaks sulgema Ukraina õhuruumi. Õhuruumi sulgemise õhin läks siiski kiiresti üle, sest selle elluviimine oleks tähendanud kohest NATO riikide sõtta astumist ja sattumist. Eesti kontekstis tähendanuks see venelaste raketirahet Ämari lennubaasile, Tapale ja Võrule. Algatuseks.

Lääneriigid karmistavad sanktsioone ja keeravad venelastele aina kõvemini kruve kinni. Seni tulutult. Sõja lõppu pole näha. Oleks ka imelik, kui see paistaks, sest needsamad sanktsioone kehtestavad ja retooriliselt otsustavad riigid maksavad iga päev Vene riigikassasse energia eest nõks alla miljardi euro. Iga päev – sisuliselt miljard eurot! NATO ja Euroopa riigid õlitavad vene logisevat sõjamasinat sanktsioonidega võidu. Võrdluseks, Eesti riigieelarve on ligikaudu 13 miljardit eurot.

Samal ajal on tavalised vene inimesed – vähemalt need, kes ei ela Moskvas ega Peterburis, see tähendab need, kelle poegi aetakse Ukrainasse kahurilihaks – harjunud nälgima ja kannatama. Peaasi, et Kremli peremees taastaks hingusele läinud Nõukogude Liidu selle toonastes piirides. Või – miks mitte – isegi laiendaks varasemaga võrreldes oma mõjusfääri. Kollektiivne vaimne puue, mis väljendub deržaava ihaluses iga hinna eest.