Viimsi söör ja vürst elavad vaba mehe elu Türil

Foto: Merit Männi

«Vuih!» on enamiku kommentaar rotti nähes. «Vastik! See saba...,» ütleb teine õlgu võdistades. Mitte mingil juhul ei kaalu kolmas mõtetki sellest, et tal kodus vabalt rott või – hoidku selle eest! – isegi mitu ringi sibab.

Ühele Türil elavale perele on see aga normaalne olukord ja nad ei kujuta ettegi, et neil mõni teine lemmikloom olla võiks. Ilmselt ei kujuta ka rotud – nii perenaine neid hellitavalt kutsub – enam ammu ette, et kusagil veel parem võiks olla. Nad on sõna otseses mõttes õnnelikud rotid, sest kuigi majapidamises on ka mahukas puur, kus nad oma rotiasju ajavad, on neil vaba voli avaras korteris ringi liikuda.

Rotte lemmikutena pidada on sel perel täiesti arvestatav põhjus: perenaisel on allergia nii koera- kui ka kassikarvade vastu. Isegi aastaid tagasi eri aegadel kahest peres elanud minijänesest viimane osutus perenaise suureks kurvastuseks allergiatekitajaks, seetõttu tuli väikesel karvapallil poja peresse üle kolida.