Kellele lüüakse hingekella, kui Paide teater lõpetab?

Steven-Hristo Evestus. Foto: Sander Ilvest

Hiljuti teatas neli aastat Paide kultuurielu ja ühisolemise pinda mullanud Paide teater oma tegevuse lõpetamisest. Sõnumitest jääb kõlama, et aasta lõpuks tõmbab professionaalsetest teatritegijatest koosnev meeskond joone alla. See ei pidavat aga tähendama, et teater kui kultuurivorm Paidest kaoks. Mis omakorda tõstatab põhjendatud küsimused sellest, millist teatritegemise vormi kohalikul kultuuriväljal hinnata ei osatud ning kui krõbe on selle muudatusega kaasnev hind kogukonnale ja Eestile tervikuna.

Paide teatri loomine tekitas oma erakordse avantüüri tõttu esmapilgul kõhklusi. Miks peaks täiendavalt vaja olema veel üht ääremaal tegutsevat teatrit, kui Paide ja kogu Järvamaa publiku kultuurivajadused saavad rahuldatud väljasõidu-, suve- või harrastusrühmade esitatavate lavastuste või muu juba saadaoleva toodangu tarbimisest?

Lõpuks on Paide ja pealinna vaheline ühendus ajas aina paranenud, mis on aidanud kaasa Tallinnas pakutavatest eriilmelistest kultuurisündmustest osasaamisele. Küsimustest ja kõhklustest hoolimata on Paide teater oma nelja tegevusaasta jooksul tõestanud tänases päevas ja teadlikult valitud tegutsemiskohas teatri loomise põhjust ja eesmärki ning kultuuriväljal eksisteeriva lünga olemasolu ja selle täitmise vajadust.