Paide linnapea: teed võivad aukus olla, inimsuhted pikalt aga mitte

Paide linnapea Eimar Veldre. Foto: Kristo Kivisoo/ Järva Teataja

Istun neid ridu kirjutades Paide keskväljakul, 5. hooaega avatud ruumieksperimendi alal. Pärnaõie lõhnaline suvi on alanud, õnneks põuane palavus paistab selleks korraks möödas olevat, ent mõtteainet on paljuks.

17. juuni hommik tuli Paidesse, Järvamaale ja vast ka Eestisse tervikuna teistmoodi. Eriti neile, kellele on südamelähedane näitekunst ja armas Paide Teater. Poliitilistes ja ka teatriringkondades oli selleks uudiseks aimdus juba mõnda aega, kuigi keegi ei tahtnud uskuda, et tegelikult ka nii juhtub. Pole ju avalik saladus, millistes tingimustes on pidanud teater (õigemini kõik loomingulised rühmad) tegutsema – koroona, piirangud, vabanemine, publiku ootus ja loomekirg ja kriis. Ja pole ka avalikkusele teadmata ka seegi, et Paide linnajuhtimises on olnud keerukas poolaasta – valimiste järel uue võimuliidu moodustamine, linnapea haigestumine ja uute abilinnapeade sukeldumine tundmatuisse valitsemisvetesse, kriisid energiahindadest julgeolekuolukorra muutmiseni, mis on raskendanud tavapärast tööd. Tagatipuks mai lõpus uue linnapea valimine.

Kõige selle juures on aga tekkinud taas küsimus, kes või mis on see Paide linn. Mis eesmärgil ta tegutseb ja kindlasti ka mida talle vaja on või mitte, nagu tõdes Rainer Eidemiller. Teatritrupi esitatud üleskutse sõnastada või taas kinnitada eesmärk teatri rollile meie linnas on samast killast. Keerukatel aegadel ongi seda vaja teha, sest kriisis kipub vaade jääma lühikeseks, väiksed mured kasvama suurteks ja ületamatuteks.